Kevad on kiire, nii linnas kui ka maal. Kevad on imeline ja rohkem ikka maal🤩

Sügaval Kütiorus on kõik õiges rütmis- samm sammu haaval rohetama hakkavad oruperved, siin-seal sinetavkolletavad õitelaigud, veskijärvele seiklevad erinevad faunaesindajad. Korraks maakodukontorisse jõudnud veskiperenaine püüab “riigitööga” juba varahommikul arvutis alustada, sest õuetööd ootavad oma järge, tohkendamised tohkendamist.

🦢🦢Luigepaar lendab veskijärvelt solvunult minema, kui perenaine oma hommikust sulpsusuplemist kiirnautleb, pardid ja sookured on leplikumad ning jätkavad oma hommikueinega. Kraadiklaas majaserval, päikesest eemal, näitab päeva tippsoojust +25 soojakraadi, ent oru põhjas vallatlev tuul tasakaalustab kevadise suvesooja.

Veskiõue läbiv tee on päikesest soojaks imbunud ning pulmatralli mähkunud kümned konnad on end teele sättinud… Paljudki oma viimaseks naudinguks, enne kui autorattad neile saatuslikuks saavad…

Paisust allapaiskuv kohin ning lindude võimsad aariad võistlevad kogu valge aja, üksteisega. Hämaruse saabudes vaibub järk/ järgult lindude vidin… Ja hämarus saabub orgu vara. Lühike päevavalgus, mis ilmub orgu hilinemisega ja äkitselt, kaob ka varakult, emotsioonideta- see on see miski, millega veskiperenaine pole veel harjunud…

Õnneks on orust väljas, üle Eestimaa, imeliselt pikad päikesetõusud ning -loojangud.

Kõik muu on aga just siin, Kütiorus, vabastavalt imeline- arhailised veskikohad, lummav loodus ja sügavselge taevalaotus. Nii on ❤️.