Esimene  märge vesiveskist Kütiorus (Qwarn) on pärit 1684 aasta Rootsiaegselt kaardilt. Haanjast algaval Iskna ojal töötas kunagi 11 veskit. Küti Mäeveski – väike veski, mis viimasena Iskna ojal töötas, on ehitatud 1868 aastal Lasva mõisa poolt.  Algselt pani veski tööle vesiratas, aga juba 1900. aastast turbiin, millega võimsus tõusis tunduvalt, kuna veelang oli 4,8 m.

1918. aastal läks Mäeveski vendade Meltside kätte. Majandusolukorra muutudes, esimese vabariigi ajal, olid vennad sunnitud veski algselt oksjonile panema, hiljem aga müüki. Veskitalu omandas ostu teel Zupsmanni suguvõsa, kes põlvneb Räpina kihelkonnast. Veski eest käidi välja 600 000 senti ja hiljem kohapeal legendaarseks saanud mölder, Aleksander Zupsmann ( 6.04.1914-16.02.2014) ,kes käis esialgu onu juures abiks vilja jahvatamas, jäi Kütiorgu koha peale alles 1947. aastal. 

Veskis jahvatati leivajahu, loomasööta, tehti tangu. Dünamo tootis ka valgustusvoolu veskikoja, majapidamise ning pidude puhul ka Kütioru tsõõriplatsi jaoks. 1961.aastal asendati turbiin elektrimootoriga.

Talu pindala on 7 ha koos veskijärve, põllu, aiamaa ja metsaga. Sissetulek olenes seega jahvatusest võetud maksust ja matist (naturaaltasust). Kuna ümbruskonna talumajandus põhines teraviljakasvatusel, oli veskil tööd kogu aasta.

Sügiskuudel kujunesid veskilistest pikad järjekorrad, kes viitsid aega veskitalu köögis ööpäevi jutledes ja kaarte mängides. Ka kohalikke külamehi käis siin uudeiseid kuulamas.

Küti Mäeveski jahvatas  aktiivselt jahu kuni 2011, päris viimane  jahvatus tehti veskis 10. oktoobril 2016, kui veski eelmised pärijad – Aleksandri sugulased, panid veski tööle ja tehti uue perenaisega prooviks leivajahu. Kahjuks olid veskiseadmete elektrijuhtmed ning kummist ülekanderihmad nii amortiseerunud,et tuleohutuse tagamiseks pidi jahvatuse poole pealt lõpetama. Leivajahu rändas tänukotikestes perenaise  „lapsmardisantidega“ nendesse Kelvingi küla peredesse, kes sandid külma eest tuppa laulma lasid.☺

Mäeveski pikaaegne mölder Alexander Zupsmann e. Ale, oli ümbruskonnas legendaarne ja hinnatud mees. Lisaks oma tavapärasele möldritööle, oli Ale tuntud ka elektrikuna ja raadiotehnikuna,samuti  tegeles ta autospordiga.

Oma viimasel elukümnendil pälvis ta palju tähelepanu, kui vanim tegutsev mölder ning tänu sellele asjaolule on ajakirjandusest leida huvitavaid usutlusi, intervjuusid, saatekatkeid. Legendaasest veskimehest pajatab Vahur Laiapea film „Veskimees“ (2012) ning Mäeveski leiab tegevuskohana ka Juhani Pütsepa lasteraamatus „Veskitont Niglas“.