Autor: kytimaeveski (Page 1 of 7)

Päikseline õppepäev. Kuidas noorte ja vanade õunapuude lõikamisega hakkama saada? Missugused tööriistad valida? Kas üldse vanu, vanu õunapuid lõigata? Milliseks õunapuud lõigata? Kus peitub absoluutne tõde? Kolm tundi möödus kiirelt ja mingi tarkusetera sai igaüks endaga kaasa võtta. Tänud, Kaire

„Maale elama!“ -on ainult ilusas emakeeles kõlav üleskutse. Veskiperenaine asub kahe ilmaveere pääl- eluke,töö päälinnas ja kui vähegi annab arvutikott kaasa võtta –eluke, hobi, töö, Kütiorus. Tihtilugu selgub alles õhtul, et vot homme on see päev, kus saab kompuutri kotti mahutada ning kodukontori põhjaosariikidest Võrumaale vedida. Soojemate ilmadega on suur pluss „paha poisi“ Eloni autoga elektri jõul 300 km veereda, ent nagu talv oma hambaid näitab, tuleb juba teisi sõiduvahendeid kaaluda. Ja kui mugav on veel bussiga liigelda ühest Eesti otsas teise! Magad, klõbistad arvutis tööd või vaatad mõnda filmi- valik on sinu! Jah- liikumisvahend on igapäevases elukorralduses lausa möödapääsmatu, kui sa just ei ela kesklinnas, pargi, kaupluse, jõe/järve, raamatukogu, spordihalli, kooli, lasteaia ja töökoha vahetus läheduses . Tihtilugu seda unistuste “jalgsiigalepoole” võimalust ei ole.

Kuna saabuval nädala tuleb veskiperenaisel pikk maakodukontori nädal teha, tundus ideaalne võimalus liikuda punktist A, punkti C, läbi punkti B, ehk Tallinna bussijaam- Võru bussijaam- Noodasküla (peatus Kütiorg) ning rahulikult lasta perel nädalavahetuseks massinaga järele sõita. Aga ohh ebaõnne-ilmnes, et bussipeatus „Kütiorg“ ei tööta talveperioodidel. Tuleb vist ikka hobune võtta- ei pea vaatama, mis on kütuse hind, kas elektrit kilomeetrite läbimiseks jagub või kas bussipeatus on puhkusel või mitte

Maale elama tulge ikka! Kasvõi ainult nädalavahetuseks- tegevust jätkub alati ja iga ilmaga!

Videot vaata: Siit

Nädalavahetuseks pagendas veskiperenaine ennast Kütiorgu kevadtöödele. Hilisel tunnil orgu astudes näpistas sõrmi kevadöine kargus ning õu oli kevade lõhna täis. See on kohe selline esimene KEVADE lõhn- täis ootust, tärkamisvalu ja igatsusulma. Siin-seal vilkusid päikselisest päevast täis laadinud lambikesed ning ühtlane kohin pressis veskiõuest maja terassile. Telefonilambi valgel kiirustas veskiperenaine veskiäti juurde-„Tere, tere mu armas Ätike„ patsustus pehkinud palkidele. Nõjatudes paisuäärisele polnud sel hetkel õnnelikumat inimest siin maamunal, kui oli veskimaam´! Pimeduses mürisev veemass, taevastes vagudes purjetav kuu ning kikivarvul saabuv kevad…

Uue päeva päiksetõusul härmatisse jäetud jäljed reetsid koheselt veskiperenaise hommikuse nõrkuse- sulps karastavasse järve. Õhukeseks sulanud jäält aimdusid veel talverõõmude mõõduvõtu rajad- kiiremini, kaugemale, lõbusamalt. Mount Everestilikud mutimullahunnikud kokku kogutud ja lillepeenardesse veetud, kibeles kaalukausil võimalus “riisuda või lõigata”… Et tuul oli piisavalt meeltmuutev, sai perenaisel valitud lõikustööd. Käärid õlitatud, vallutas veskiperenaine oks oksa haaval esimest vana möldriaia õunapuud. Eks veidike kõhedust ikka ringles vereringes- see, et uljus pole enne 50-ndaid maha jätnud, on igati pluss, kui aga unustad pika talve üleelamiseks manustatud liigsöögi-joogi tarbimise, võib vabalt juhtuda, nagu Eloni taevaloomadega… Et nagu oled peaaegu üleval, aga ikka ei ole ka…

Selline super nädalavahetuse molutamine- tohkendad aga omas tempos. Hingad kevadet. Natuke kaevad, riisud. Natuke lõikad. Käid imetled mäest üles- alla valdusi, kuulatad sumisevaid mesitarusid, lased esimesel liblikal kuldkollast suve ennustada! No mis saab valesti minna! ? Aga saab

Uue päeva hommik algas veskiperenaisel sügelevate silmade, paistes kurgu, valutava pea ning tilkuva ninaga. Ainult üks sümptom oleks võinud liigituda eelmisel õhtul sõbrannaga naistepäevašampanja limpsimisele, kõik muu oli sulaselge äge õietolmu allergia. Rõhk sõnal ÄGE. Mõelda- taaskord oli veskiperenaine suutnud unustada Kütioru varakevadised rõõmud- kohe kui sarapuud löövad oruperved kolletama, tuleb veskiperenaisel krõbistada ja pihustada igasugu medikamente, toppida taskud täis nohupaberit ja lohutada end teadmisega, et paari kuuga on asi leeveneb. Veskiperenaise vanaema sõnade järgi pühapäevasel kiriku ajal tööd ei tehta, küll aga võib peale „kerkoaigu“ töölaadseid tegevusi teha. Seekord andis allergiahoog veskiperenaisele võimaluse ilma kiirustamata vaadata üle kõik nurgatagused ning setitada mõtteid eelseisva aasta toimetusteks- seda kõike imelise kevailma saatel. Ega ilmaasjata öelda, et iga halb asi on milleksi hea!

Sõbrapäeva õhtul, kui veskiperenaine Kütiorgu jõudis, sadas õrna hubalund. Org oli hiirvaikne- lumi ei krudisenud, jääkaas oli veskipaisult langeva veekohina vaikima sundinud. Et nagu olnuks pime ja ei olnud ka. Lumevalgus ja aeglaselt tantsisklevad lumehelbed, saa siis aru, mis toimub?! “Peaasi, et lumesadu homseks orgu ei uputaks,“ mõtiskles veskimaam´ lumelabidaga enda ees hommikusulpsule minekuks rada lükates.„Kagos omma´inemise! Kagos om`ilm!“, keerles mantrana veskiperenaise peas, kui matkarahvaga kargel veebruarihommikul teele asutas. Puudersuhkruse hubalumega tuuletu org, päike kumamas läbi laisklevate pilvede. Miinuskraadid just need täitsa õiged- sellist talve armastaks ka kõige talvevaenulikum. Kütioru reljeefne maastik, veskikaskaad 3 veskikohaga, võhmalevõtvad tõusud ja langused. Paari tunniga oli kaunis Kütioru lõunapoolus vallutatud. Lõkke soojuses kuuma suppi süües sai mõnusale matkaseltskonnale meelde tuletatud, et peale talve tuleb alati kevad… ja tõenäoliselt ka kevadmatk

Veskiperenaine teeb kummarduse matkarahvale- Kütioru veskikohad on ülevaatamist väärt igal aastaajal.
Ps! Matkaseltskonna nunnumeetri hoidsid tipus neljajalsed lemmikud

Rohkem pilte näed: Siit

Rubriigist: “Täna- 25 aastat tagasi”.Pilguheit viimase veskimehe Ale arveraamatusse.
Veskiperenaine on õnnelik, et leidis kunagi selle Mäeveski veskikohale rariteetse raamatukese, kui lappas vana möldrimaja kolikambri tolmunud ja rotikakaseid ajakirju. Juba veskiperenaise vanaisa ütles: “Pilkui midägi är’- täinahka võ ka vaja minnä’!”

Aastas kaks korda ootab vähemalt 90% eestlastest konkreetset ilmaennustust- et jaaniaeg oleks päikseline ja vihmata ning et jõulud oleks lumised ja vihmata.
Tegelikult teame me kõik, et aastad pole vennad ja ilmaennustamine on kõige tänamatum töö. Roheliste jõuludega on hinges nagu kurblik tühimik. Kõige lihtsam soovitus selle tunde leevendamiseks – kui ei saa muuta olukorda, muuda suhtumist!
Nii soovimegi siit sügavast Kütiorust- olgu jõulurahu su hinges, lähedased su ümber ja rahu kodudes! Rahulikku jõuluaega kõikidele!

…peatükk on jõudnud rahu ja vaikust pakkuva pintslitõmbeni- valge lumekirme on langenud Kütiorgu ning õrnad miinuskraadid heidavad loodusele neitsiliku jõuluootusrüü.
Org täitub rahuga- metsalt ning mäekülgedelt läbikumav valgus pakub sõõmu värsket hingamist pärast maadligi vajutavat sügiskaamost. Isegi veskiätt paistab lumise õue taustal reipam!
Paisulaudadelt langevad pritsmed muutuvad mängeldes hetkega tuhandeks jääteemandiks ning kohe selsamal silmapilgul minetavad ojakeses oma millisekundilise teemandisäras tähelennu. Teisel pool paisulaudasid trotsib aga veskijärv aeraatori mullimerd ning kaanetab sihikindlalt oma veepinda. Veepahinale sekundeerib üksik rähn, kes tuima järjekindlusega, ühtki nooti eksimata, vanal haaval uurimistöid teostab.
Veskiperenaise kohv on ammu tassis jahtunud ning sõrmeotsad külmast söendelemas, kui ta oma hommikukohviga looduslikust kunstisaalist sooja tuppa naaseb. Kui vähe on õnneks tarvis!

“Veski ehitus-renoveerimisprojekt sai valmis!
Sabast on üle saadud, aeg hakata üle turnima ka koerast endast. Nüüd, kui projekt lõpuks hiireklikkidega arvutis avatav on, vaatan möödunud protsessile tänulikkuse ning mõneti irooniaga- julge hundi rind on haavleid täis ja sõnavaras on paljudele sõnadele lisandunud ka teadmine, mida need sõnad praktikas tähendavad:)
2017 aastal sai otsitud asjatundjaid, kes hindaks veskihoone ehituslikku seisundit. Keda kõike veskisse ka ei juhtunud! Igati asjalikke vanade hoonete hingeelu tundjaid, kui ka tõelisi „ehitusspetse“ otse üle lahe- kes olid kohe nõus kipsiga kõik seinad sirgeks ajama ning palkosale uue vundamendivöö! ümber valama. Keerulise vesiehitise hingeelu ei olnud valmis keegi lahkama. Õnneks uuris üks Kalevipoeg-„Kas sellel majal projekt ka on?“
Vot ei olnud keegi 150 aasta jooksul enne selle peale tulnud! Projekteerija otsimise-leidmise vahel mahtus veski ülesmõõdistamine, geoaluse tellimine , KOTKAs tulutu asjaajamine, vallast projekteerimistingimuste kinnitamine ning viimasena ka projekteerija enda leidmine ja poolteist aastat tagant utsitamist. Kummaline tõdeda, et kogu selle käidud teekonna suurim taak oli naiseks olemine ja stereotüüpide murdmine.
Nii mõnigi kord tundsin end Tammsaare aegse naisena, kes pidi vankril ootama, kuni mees kõrtsis keelt kastis… Asju ajades tehti minulegi vaikselt vihjeid, et millal mees tuleb, kes otsustab…Veskiperenaisena võtan seda eelprotsessi kui head õppetundi järgnevaks.
Suurim soov on loota, et haavlitest rind on saanud piisavalt kuulikindla kilbi ajaks, mil tuleb hakata kosilasi- koostööpartnereid otsima.”

Üks tore õppimiskoosviibimine! Tänud Seto Rõivakoda ja Margit, et tulid ja kinnistasid MTÜ Veskiveere tegusatele naistele sõirategemise võlusid! Ja suu sai magusaks tehtud ka pärmitaigna- ubinakoogiga!

Looduses valitseb enneolematu värvide pillerkaar- pruunid, kollased, rohelised ja punased värviplahvatused muudavad igal päeval orupervedel oma tonaalsust.
Hommikul sirab terassi käsipuul tuhandetest jäänõeltest moodustunud külmakirme, mis ennelõunases päiksetõusus vaikselt piiskadeks sulab. Maapind aurab päikesekiirtes ning saadab udulaamatutsakaid mööda mäenõlva. Päikeses sillerdavas orus tundub kõik rõõmsam ja positiivsem, ent piisab vaid vihmapilvedel orule pilvekaaneke peale tõmmata, kui veskiemanda meel kurvaks muutub.

2016 aasta sügisel ütles verivärske veskiperenaine kõva häälega oma perele välja, „et nüüd läheb siis selle veski päästmiseks“. Esimene tagasilöök tuli juba kuu peale veski ostmist- veski müüjad panid üle pika aja veski tööle, et näidata uutele omanikele, kuidas käib vilja jahvatamine. Kaks kotti püülijahu kotis, tuli töö seisma jätta. Rotid olid mõne aastaga jõude seisnud veski elektrijuhtmestiku kui juustu auklikuks närinud ning kõikvõimalikest kohtadest särtsusid tulesädemed. „Pole hullu- vahetame juhtmed ära ja proovime siis uuesti“, ei kaotanud veskiperanaine lootust, kui 64 ampriline elektrivooluringe veskist lahti ühendati. Mõned kuud hiljem väisas perenaine tööalaselt üht pagaritoodete-seadmete messi Saksamaal ning uudne „meeter korda meeter mitmejahujahvati“ avas silmad- mammutitega tänapäeval põldu ei künta. Nii tuligi ümber mõtestada, milleks ja kellele seda vana veskiätti tarvis on. Nii palju ajalugu, nii palju mälestusi, nii oluline maamärk ja tööstuspärand, aga kellele ja milleks? Meile endale, meie lastele ja kõikidele neile, kellel selle veskiga on hingelised mälestused, sest „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“.

Nii valmiski veskiperenaise peas unistus muuseum-külastuskeskusest, kus ajatelg veskite olulisusest inimpõlvede vältel, mis pikituna Kütioru veskite käekäiguga ning aastatega üha enam tähelepanu vajava loodushariduse edendamisega Haanja Looduspargi rikkaliku maastiku ning fauna näitel. Et veskiperenaine saaks aru, kellele kuulub orus võim, uuristas talvine sula vanasse tsaariagsesse paisu salatee, mis kevadise suurveega ennast laiaks venitas ning kogu Mäeveski järve endaga Noodasjärve kaasa kutsus. Jäi vaid mudamassiiv ning aimatav paisjärve piir. Veski konserveerimisraha läks uue paisu ehitusse. Aga kange seto-võru juurtega veskiperenaine ei jätnud jonni- läks isegi projektikirjutamise koolitusele, lootuses hakata kohe- kohe projekte kirjutama, veskit päästma. Kursuse juhendajagi küsis- “Miks sa arvad, et seda vana veskit kellegile tarvis on? Miks peaks toetatama veel üht muuseumi, kus keegi ei käi… “Kui sa aga oled võtnud midagi oma missiooniks või lausa kinnisideeks, siis ütleks veskiperenaine vastu: „Ka Eifeli torn taheti lammutada…“ Kütioru Mäeveski pole küll Eifeli torn, aga ta on tööstuspärand, mis väärib igati säilitamist ja muuseum- külastuskeskusena renoveerimist.

Koht, mis on ära märgitud juba 1684 Rootsiaegsel maakaardil, veski, kelle mölder on andnud ainet filmile „Veskimees“ ja lasteraamatule „Veskitont Nigals“-see peab jääma inimestele avatuks ja käidavaks.

Nii ongi veskiperenaine osalenud „Avatud veskite päevadel“, korraldanud kontserte „Vete pääl“ ja matkasarja „Kolme veski matk. Aastaajad“, kogunud pilte ja mälestusi Mäeveski legendaarsest veskimehest Alest ja Kütioru veskitest. Loonud MTÜ Veskiveere, kes nõu ja jõuga on olemas veski ümber ja sees abiks. Lasknud mõõdistada veski, ajanud igasugu lubasid välja- mõned õnnestunumad, mõned mitte (veest elektrit toota nagu Ale omal ajal, ei saa…) ja võõrustanud veskihuvilisi- aga kõik see on pigem kooliraha

Nüüd on veskiperenaine ka juba aasta ning mõned kuud peale torkinud taga projekteerijat, et renoveerimisprojekt lõpuks ometi laual oleks. Aga see venib ja venib ja venib… Päikselistel päevadel on ka veskiätikegi reipam, suvel samblast puhtaks pestud katus uhkeldab päiksekiirtes ning paisulaudade vahelt nirisev vesi on kui zen olekus voolav aeg. Kohe-kohe saabuv pime ning rusuv novembripimedus ootab, et veskiperenaise vaim murduks ja ta lööks käega- kellele seda vana veskiätti ikka tarvis on? „Mulle ja sulle ja su lastele, et nad teaks, kui hea elu meil praegu on ja et me ei unustaks, kust me oleme tulnud ja mis hinnaga me oleme tulnud“ lööb veskiperenaine pea kuklasse ning läheb projekteerijale järjekordset meili saatma, sest kui „Eesti mees annab sõna ja võtab selle“, siis Eesti naine võtab antud lubaduse südameasjaks ning ei jäta enne jonni, kui tegu tehtud.