Orus on kohisev, pahisev kevad. 🌱
Tee on kuni Tohkri veskini sõidetav – sel aastal piisas “tsoride” jäässeraiumisest ainult veskiõuel- vesi jälgis etteantud suunda ojja ning Tohkri poolne teelõik kõpitseti valla poolt paremaks- sinna polnud tsorisid enam vaja .
Märtsi lõpp tervitab kuiva veskiõue ja kirjude liblikatega. Juba ammu on Kütiorus olles veskiemanda sunnitud lemmikvärv riietuses, oranž – no muidugi ikka selleks, et oma hoovis, mis samas ka tee on, mootorsõidukitele nähtav olla. Ei ole veel nendel harvadel liiklejatel, kes hoovist läbi tuhisevad, meelde tulnud autokoolis õpitud “ÕUEALA” liiklusmärgi tähendus. Nii ehmatasidki vetekohinast kõmisevas veskiõues vist mõlemad osapooled: riisuv veskiemand ja erksavärvilisel, kaherattalisel mootorsõidukil kimav härra. Õnneks oranž kaitsevärv ehmatas härra jala gaasipedaalilt ning häbelik terenoogutus leevendasid riisuja ehmatust .
Ehh, “ Tsia lüüt maahha, pümme viit mõtsa, a mis sa ulliga tiit?” ütleks veskiperenaise kadunud vanaema…
Kollane liblikas lendles veskikivile ning esimene konn ronis laisalt päikese kätte. Kevadtööd võivad jätkuda. 🍀
Lisa kommentaar