Kütioru matk

Sõbrapäeva õhtul, kui veskiperenaine Kütiorgu jõudis, sadas õrna hubalund. Org oli hiirvaikne- lumi ei krudisenud, jääkaas oli veskipaisult langeva veekohina vaikima sundinud. Et nagu olnuks pime ja ei olnud ka. Lumevalgus ja aeglaselt tantsisklevad lumehelbed, saa siis aru, mis toimub?! “Peaasi, et lumesadu homseks orgu ei uputaks,“ mõtiskles veskimaam´ lumelabidaga enda ees hommikusulpsule minekuks rada lükates.„Kagos omma´inemise! Kagos om`ilm!“, keerles mantrana veskiperenaise peas, kui matkarahvaga kargel veebruarihommikul teele asutas. Puudersuhkruse hubalumega tuuletu org, päike kumamas läbi laisklevate pilvede. Miinuskraadid just need täitsa õiged- sellist talve armastaks ka kõige talvevaenulikum. Kütioru reljeefne maastik, veskikaskaad 3 veskikohaga, võhmalevõtvad tõusud ja langused. Paari tunniga oli kaunis Kütioru lõunapoolus vallutatud. Lõkke soojuses kuuma suppi süües sai mõnusale matkaseltskonnale meelde tuletatud, et peale talve tuleb alati kevad… ja tõenäoliselt ka kevadmatk

Veskiperenaine teeb kummarduse matkarahvale- Kütioru veskikohad on ülevaatamist väärt igal aastaajal.
Ps! Matkaseltskonna nunnumeetri hoidsid tipus neljajalsed lemmikud

Rohkem pilte näed: Siit