Küti Mäeveski

AJA LUGU AUSTADES / anno 1868

Toetuskontsert “Vete pääl”

Üks vana veskitee ei tohi rohtu kasvada ja väärikas veski unustuste hõlma vajuda.
Nii paljudele inimestele toredaid hetki pakkunud Kütioru Küti Mäeveski ootab taasavastama kaunist Kütiorgu ning väärikat veskipaika.

Kütioru Küti Mäeveski toetuskontsert “Vete pääl” on ellu kutsutud toetamaks veski renoveerimisprojekti ja soovimaks , et me oskaksime väärtustada aja lugu. 

Sel õhtul aitab Jaan Pehk kõik laialiolevad mõtted ja tunded mõnusas muusikalises atmosfääris kokku siduda ja edasi anda.  


Olete väga oodatud, tulge koos pere ja sõpradega ning võtke kaasa matkatool või piknikutekk!


Üritus toimub vabas õhus! Kontserdi algus kell 20:00, kuid ootame teid juba alates kella 18.30. Võimalus teha väike jalutuskäik RMK rajal (450m ja 2,5km), veskis avatud 1 korrus. Avatud suvekohvik.


Asukoht kaardil:  https://goo.gl/maps/MvH5g7tFFKWG4UYW9


Pileti hind:
– Eelmüügis 15.00€ ( info veskiperenaiselt )
– Enne kontserti kohapeal 20.00€ (tasumine sularahas)
– Toetajapilet 25.00€ ja 50.00€
– Lapsed kuni 12 aastat koos vanemaga tasuta

Kütioru Küti Mäeveski renoveerimisprojekti toetuskonto on avatud:  

SEB Pank / Veskiveere MTÜ EE041010220260575226 Märgusõna “Annetus Mäeveski”

Lisainfot kontserdi kohta saad veskiperenaiselt 50 84 251 või kerti.plakso@mail.ee

Uus kevad Kütiorus

Mäeveskisse on saabunud jumalik aastaaeg – vanas õunaaias õrnutsevad taevasinised meelespead, tallihoone mäepervel kõrguvad päikese poole päikesekarva nurmenukud.

Ööbikute laksutused on sel aastal imeliselt kõlavad- lühikeseks jäänud kevadised suurveed pole neist üle mühisemas ja kogu org on õitsvatest toomingatest ühtlases pruudivahus.

Paariks päevaks maakodukontorisse peitu tulnud veskiperenaine, loputab õhtuhämaruses vanu jahukotte, seltsiks järve kohal pikeerivad nahkhiired… Mis sa hing veel ihkad!

Olgu see postitus maaelu romantikast😜😇, siia ei tule ühtegi lauset multšimisest, trimmerdamisest, viinamarjade hooldamisest, kuuskede istutamisest ja kivide korjamisest😁🤪. Nii on!

Mis ühendab Diori moemaja Jaapanis ja Kütioru Küti Mäeveskit?

Mis ühendab Diori moemaja Jaapanis ja Kütioru Küti Mäeveskit?

Mõlemas nauditakse hommikukohvi imearmsates veskiperenaise Räpina aianduskooli aegse toakaaslase ja armsa sõbranna Mann Mariliin Kindsiko kunstipärastes tassides❤️.

Aasta tagasi tõdes veskiperenaine, et erinevaid kohakesi Mäeveskis , kus istuda, peatuda ja imetleda kogu ümbritsevat ilu, on tekkinud ja tekitatud juba omajagu, aga … aega nautimiseks napib, sest toimetamist on kogu aeg, hommikust õhtuni.

Nii leppiski veskiproua iseendaga kokku- alati Mäeveskis viibides on esimene varahommikune tänuring Mäeveskile mõnusalt kulgedes, kohvitass käes, tänu ja naudinguga mõeldes sellele, mis juba tehtud ja mis alles teoksil. Pole vahet, kas on põlvini lumi või ladisev vihm- see tänuring algab alati uue maja terrassilt, suundub mööda matkarada hobusetallini, siis veski ja tammini, sealt edasi suitsusaunani, väike tiir viinamarjade juurde ja tühja kohvitassiga taas maja juurde.

Kohvitass on ammugi tühi, hing olemasoleva eest tänutundest pakatamas ja pea eesootava päeva toimingute planeerimisest erk.

Ei olnud tänagi erand ❤️ Kevadkoristustööd veskis said tänasega alustatud💪, sekka värskes õhus rööprähklemist. Pimeduse saabudes lohistas veskiproua end tuppa. Tark kell käe peal näitas 15,5 km läbitud kilomeetrit… Peas tiksumas vaid üks mõte: DuššVoodiTekk…

Hommehommikusel tänuringil on veskiperenaine värske nagu Jaapanis Diori moemaja ja tänase päeva eest tänulik. Ausõna. 🙏 Täna lihtsalt enam ei jõua.

MTÜ Veskiveere Lepassaare raudteejaamas külas

Veskiemandal on suurepärane suguselts, kellest paljud on õla alla pannud MTÜ Veskiveere tegemistele.

Nii võibki öelda, et käidi “naabritel külas”- MTÜ Veskiveere külastas Lepassaare raudteejaama toredat näitust! Kuna veskiemanda lapsepõlv möödus suuresti Lepassaares ning raudtee ja ajalooline raudteejaam oli väga märgiline – tundus eriti tore kunagise jaamakorraldaja, Hilja Kolti eestvedamisel, näituse kaudu lapsepõlveradadel rännata

Lepassaare jaamas on säilinud hoonetekompleks, millest õhkub sajanditagust väärikust! Leidke ääremaa pärleid, kuhu #visitestonia teid veel ei juhata- need on igati lahedad.

Kuldne vaikus Mäeveski õuel

Vaikus Mäeveski õuel on nii kuldne, et tunned läbi õhu liblika tiivalööke…

Järv hoiab vee endas ja üle tammilaudade niriseb vaid imepeenike veenire.

Vesi armastab vabadust ja immitseb omasoodu salasoppidest tammialuseid kive mööda Isknasse.

Loodus laiskleb oma imelises küpsuses. Isegi sääsed ei taha sind enam. Vaid mõni üksik parm püüab osa saada inimsoo esindajast, kui see karastavast järvesuplusest päikse kätte soojenema sätib. Ainsad olendid, kellel Kütiorus kiire, on konnad. Ja neid on palju. Oma paljususe ning tiheda liikumisvajadusega annavad nad märku, et kõik on tasakaalus: linnas inimesed, maal elus loodus…

“No tere, vanaätt! Rõõm näha!”

Veskiemand peab tunnistama, et suvi on tänapäeval meeletult kiire aeg. Põhi ja lõuna on üksteisest 3,5 tunnise autosõidu kaugusel ning kui juba lõunas oled, siis pea, käed ja muidugi ka suu, toimetavad vahetpidamata: muru niites, trimmerdades, marju korjates, värvides, kodukontoris meile toksides, suitsusauna kütmiseni ei jõuagi.

…Iga kord, kui kääksuv veskiuks lukust lahti keeratud, peatub käsi palgil ning suu sosistab: “No tere, vanaätt! Rõõm näha!”

Käed lükkavad veski aknaluugid lahti, et sõõm suvesooja saaks äti niisket ja väsinud olekut veidigi ergastada.

Iga kord luuke sulgedes, sosistab emand ätile: ”Pea vastu, vana! Järgmise korrani…” ning kummaline äng- segu rõõmust ja kurbusest, jääb veski juurde maha…

See metsikult kaunis kohas peituv ätt ootab, millal ta saaks lugusid rääkida. Nagu vanavanavanemad oma lastelastelastele: “Vot see oli siis, te muidugi ei tea, aga no kus oli aeg….”

Hea ätikene, kannatust. Kiirustada tuleb aeglaselt, küll me selle muuseumitoa ka paika saame ja saad siis oma lugusid pajatada…

Südasuvine ilmafopaa

Nädalavahetuse ilmafopaa:

Mäeveski kohal lõi korraga luugid lahti vihmasümfoonia, kahekordse vikerkaare dirigendikepi all, samal ajal nautis Võru linn imelist päiksepaistet ja veel imelisemat loojangut.

Aga seda vihma oli vaja! Ja kuidas veel…

Kevad saabub kikivarvul orgu…

Kevad saabub kikivarvul orgu: mõnel hommikul muutub päiksetõusus hingeõhk kargeks auruks ja käed tuleb sügavale taskupõhja suruda, et veidigi sooja saada.

Kui vähegi päikselisem ilm, algab suur konnade invasioon- neid on kõikjal: tee peal, puude all; oja ning järve ümbrus on hüppavaid kahepaikseid täis.

Veskiõu on ööpäevaringset kohinat täis ja õhtul tuppa magama minnes sulged tihedalt aknad, et lihtne vaikus saaks kõrvadele pai teha.

Oja kohale kummarduvad toomingad ootavad luba, millal oma lõhnavad õiekobarad avada. Viimaseid päevi laisalt mäeküljel laiutavad sinililled on oma kevadärksuse matkajate silmailuks ära pakkunud ja annavad teatepulga üle päikse poole teed otsivatele nurmenukkudele. Õhtul laotub külm kevadõhk tekina üle oru- venitades kevadet ikka pikemaks ja pikemaks.

Uue hommiku külm vihm on kui pitser, kinnitamaks- sel aastal on loodus teile pakkunud võimaluse iga sekundit enda ümber jälgida ja nautida. Igal pool. Kogu maailmas. Naaberriigis. Koduvallas. Oma hoovis. Võtke seda kui kingitust.

© 2022 Küti Mäeveski

Theme by Anders NorenUp ↑