Sügisene vaikelu

Haanja veed on vaikselt veskijärve täitnud ja järv laulab kohinal end üle paisulaudade, edasi Alaveski järve, edasi Noodasjärve. Mets pole väga sügisese värvidemänguga kaasa läinud, loovutades oma lehti hoopis oktoobritormile ja paljastades häbelikult järsu oruperve. Pikast suvesoojast on saanud üleminekuta kõle sügis. Valdur Ohakalikku rohepruuni Kütioru värvigammasse on kui inetu pardipoeg ära eksinud veskiperenaise lavendlipeenar- lillad õietutid küünitavad pilvede tagant aimatava päikese poole. Isegi trööstitu sügis on Kütiorus teise hingamisega. Ja ilus. Vägagi.