“Tahas õkva päätävve ikke”

“Tahas õkva päätävve ikke”, ütleks veskiperenaise kadunud vanaema. Sama tunne oli veskiperenaisel kell 3 öösel, nõjatudes terassipiirdele, ümbritsetuna oru müstilisest pimedusest, kus vaid tähistaevas kupliks. Järve olemasolu reedavad teisel pool kallast veel õhtusest kontserdist veiklevad küünlad, mille võbelevad leegid mängivad veepinnal. “Tahaks tõesti nutta. Tänutundest”, veskiperenaine on rahul ja õnnelik.
Õnnelik, et tal on nii suure südamega lähedased, kes alati hakkamas ja abistamas, kui veskiemandal taas abikäsi on tarvis!
Õnnelik, et paar aastat tagasi peas keerlema hakanud mõte ooper orgu tuua, täitus!
Õnnelik, et inimesed leiavad tee siia vanasse ja väärikasse veskikohta!
Õnnelik heade sõnade eest, innustamaks vana veskikohta elus hoidmaks!“… et oleks nii vaikne, et õnn kuuleks tulla”Just see tunne oli veskiperenaisel peale imelist ooperiõhtut, öövaikuses. Õnn oli kohal…