Looduses valitseb enneolematu värvide pillerkaar- pruunid, kollased, rohelised ja punased värviplahvatused muudavad igal päeval orupervedel oma tonaalsust.
Hommikul sirab terassi käsipuul tuhandetest jäänõeltest moodustunud külmakirme, mis ennelõunases päiksetõusus vaikselt piiskadeks sulab. Maapind aurab päikesekiirtes ning saadab udulaamatutsakaid mööda mäenõlva. Päikeses sillerdavas orus tundub kõik rõõmsam ja positiivsem, ent piisab vaid vihmapilvedel orule pilvekaaneke peale tõmmata, kui veskiemanda meel kurvaks muutub.

2016 aasta sügisel ütles verivärske veskiperenaine kõva häälega oma perele välja, „et nüüd läheb siis selle veski päästmiseks“. Esimene tagasilöök tuli juba kuu peale veski ostmist- veski müüjad panid üle pika aja veski tööle, et näidata uutele omanikele, kuidas käib vilja jahvatamine. Kaks kotti püülijahu kotis, tuli töö seisma jätta. Rotid olid mõne aastaga jõude seisnud veski elektrijuhtmestiku kui juustu auklikuks närinud ning kõikvõimalikest kohtadest särtsusid tulesädemed. „Pole hullu- vahetame juhtmed ära ja proovime siis uuesti“, ei kaotanud veskiperanaine lootust, kui 64 ampriline elektrivooluringe veskist lahti ühendati. Mõned kuud hiljem väisas perenaine tööalaselt üht pagaritoodete-seadmete messi Saksamaal ning uudne „meeter korda meeter mitmejahujahvati“ avas silmad- mammutitega tänapäeval põldu ei künta. Nii tuligi ümber mõtestada, milleks ja kellele seda vana veskiätti tarvis on. Nii palju ajalugu, nii palju mälestusi, nii oluline maamärk ja tööstuspärand, aga kellele ja milleks? Meile endale, meie lastele ja kõikidele neile, kellel selle veskiga on hingelised mälestused, sest „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“.

Nii valmiski veskiperenaise peas unistus muuseum-külastuskeskusest, kus ajatelg veskite olulisusest inimpõlvede vältel, mis pikituna Kütioru veskite käekäiguga ning aastatega üha enam tähelepanu vajava loodushariduse edendamisega Haanja Looduspargi rikkaliku maastiku ning fauna näitel. Et veskiperenaine saaks aru, kellele kuulub orus võim, uuristas talvine sula vanasse tsaariagsesse paisu salatee, mis kevadise suurveega ennast laiaks venitas ning kogu Mäeveski järve endaga Noodasjärve kaasa kutsus. Jäi vaid mudamassiiv ning aimatav paisjärve piir. Veski konserveerimisraha läks uue paisu ehitusse. Aga kange seto-võru juurtega veskiperenaine ei jätnud jonni- läks isegi projektikirjutamise koolitusele, lootuses hakata kohe- kohe projekte kirjutama, veskit päästma. Kursuse juhendajagi küsis- “Miks sa arvad, et seda vana veskit kellegile tarvis on? Miks peaks toetatama veel üht muuseumi, kus keegi ei käi… “Kui sa aga oled võtnud midagi oma missiooniks või lausa kinnisideeks, siis ütleks veskiperenaine vastu: „Ka Eifeli torn taheti lammutada…“ Kütioru Mäeveski pole küll Eifeli torn, aga ta on tööstuspärand, mis väärib igati säilitamist ja muuseum- külastuskeskusena renoveerimist.

Koht, mis on ära märgitud juba 1684 Rootsiaegsel maakaardil, veski, kelle mölder on andnud ainet filmile „Veskimees“ ja lasteraamatule „Veskitont Nigals“-see peab jääma inimestele avatuks ja käidavaks.

Nii ongi veskiperenaine osalenud „Avatud veskite päevadel“, korraldanud kontserte „Vete pääl“ ja matkasarja „Kolme veski matk. Aastaajad“, kogunud pilte ja mälestusi Mäeveski legendaarsest veskimehest Alest ja Kütioru veskitest. Loonud MTÜ Veskiveere, kes nõu ja jõuga on olemas veski ümber ja sees abiks. Lasknud mõõdistada veski, ajanud igasugu lubasid välja- mõned õnnestunumad, mõned mitte (veest elektrit toota nagu Ale omal ajal, ei saa…) ja võõrustanud veskihuvilisi- aga kõik see on pigem kooliraha😊

Nüüd on veskiperenaine ka juba aasta ning mõned kuud peale torkinud taga projekteerijat, et renoveerimisprojekt lõpuks ometi laual oleks. Aga see venib ja venib ja venib… Päikselistel päevadel on ka veskiätikegi reipam, suvel samblast puhtaks pestud katus uhkeldab päiksekiirtes ning paisulaudade vahelt nirisev vesi on kui zen olekus voolav aeg. Kohe-kohe saabuv pime ning rusuv novembripimedus ootab, et veskiperenaise vaim murduks ja ta lööks käega- kellele seda vana veskiätti ikka tarvis on? „Mulle ja sulle ja su lastele, et nad teaks, kui hea elu meil praegu on ja et me ei unustaks, kust me oleme tulnud ja mis hinnaga me oleme tulnud“ lööb veskiperenaine pea kuklasse ning läheb projekteerijale järjekordset meili saatma, sest kui „Eesti mees annab sõna ja võtab selle“, siis Eesti naine võtab antud lubaduse südameasjaks ning ei jäta enne jonni, kui tegu tehtud.