Mäeveskisse on saabunud jumalik aastaaeg – vanas õunaaias õrnutsevad taevasinised meelespead, tallihoone mäepervel kõrguvad päikese poole päikesekarva nurmenukud.

Ööbikute laksutused on sel aastal imeliselt kõlavad- lühikeseks jäänud kevadised suurveed pole neist üle mühisemas ja kogu org on õitsvatest toomingatest ühtlases pruudivahus.

Paariks päevaks maakodukontorisse peitu tulnud veskiperenaine, loputab õhtuhämaruses vanu jahukotte, seltsiks järve kohal pikeerivad nahkhiired… Mis sa hing veel ihkad!

Olgu see postitus maaelu romantikast😜😇, siia ei tule ühtegi lauset multšimisest, trimmerdamisest, viinamarjade hooldamisest, kuuskede istutamisest ja kivide korjamisest😁🤪. Nii on!