Veebruar saabus Kütiorgu kõledalt kiirete tuuleiilidega, taevaluugist kostitati orgu vahelduva lumepuru ning uduvihmaga. Kohati vajub lumi üle saapasääre, kuid lõunapoolsemal küljel lärtsub saabas mustavalt turritavasse mutimullahunnikusse. Linnud vidistavad kevadpetlikult, ent taevas tahab üle oruserva vägisi alla vajuda. Võta siis kinni, kes kellega mängib: talv kevadega või kevad talvega. Vana veskiätt ei lase ennast ilmataadi vingerpussidest häirida: 155 aasta jooksul on siin üht-teist nähtud. Korduvalt. Paisult allatuhisev vesi on kindlalt jääkaane all. Küll jõuab sulada. Küll jõuab kevadel oru kohinaga täita. Vana veski pehkinud eterniitplaadi räästad tilguvad. Veskiperenaine nihutab sügisel leitud katuseaugu all olevat pange ning kaeb üle veskialuse salajõe. See puhkab paksu jäägakatte all.Pimedas veskisüdames telefoniga valgust näidates ehmatab nurgas ärkvele üks pisike hiireke. Ehmuvad mõlemad- nii hiir, kui veskiperenaine. “No siin sul küll süüa pole”, osatab veskiperenaine. Ent ta juba teab- see, et veski pole aastaid jahvatanud ei takista “rotsudel” oma ivakest otsida- igal kevadel on kõigi kolme korruse põrandad viljajääke täis. Igal aastal muidugi vähem ja vähem😕

Jah. Veebruar on jõudnud Mäeveskisse. Pealt vaikne. Pinna all aga pulbitsev. Saab näha…