Tuul keerutab veskiõues flokside igatsusnoote täis lõhna- igatsusnoodid kohe mööduvast suvest… Oru kõrgetelt kallastelt kostub mühisevate kombainide hekseldusmüra ning soe viljakoristuslõhn langeb järgmise tuuleiiliga orupõhja. Järjekordne õun potsatab murule ning arooniapõõsa oksad kummarduvad maani valmivate kobarate raskuse all. Augustikuu laiutab oma täisküpsuses. Õhtu valgub orgu pikaldaselt ja öömustalt. Täht tähe haaval süttib öötaevas. Veskiperenaine vaatab kurbusega öhe- jälle üks suvi minevikuks saamas. Ka see suvi ei toonud lauale projekteerija poolt lubatud ehitusprojekti… Vaikne nõutus Võrumaa “ Aigu om” pärast tekitab jõuetust… Telefonisilmaga öötaevast langevat soovitähte otsides avaneb veskiperenaisele hoopis imeline virmalistemäng. Märk? Ei tea. Aga esimest korda Mäeveski õues nähtud- kindlasti…