Autor: kytimaeveski (Page 2 of 6)

“Tahas õkva päätävve ikke”, ütleks veskiperenaise kadunud vanaema. Sama tunne oli veskiperenaisel kell 3 öösel, nõjatudes terassipiirdele, ümbritsetuna oru müstilisest pimedusest, kus vaid tähistaevas kupliks. Järve olemasolu reedavad teisel pool kallast veel õhtusest kontserdist veiklevad küünlad, mille võbelevad leegid mängivad veepinnal. “Tahaks tõesti nutta. Tänutundest”, veskiperenaine on rahul ja õnnelik.
Õnnelik, et tal on nii suure südamega lähedased, kes alati hakkamas ja abistamas, kui veskiemandal taas abikäsi on tarvis!
Õnnelik, et paar aastat tagasi peas keerlema hakanud mõte ooper orgu tuua, täitus!
Õnnelik, et inimesed leiavad tee siia vanasse ja väärikasse veskikohta!
Õnnelik heade sõnade eest, innustamaks vana veskikohta elus hoidmaks!“… et oleks nii vaikne, et õnn kuuleks tulla”Just see tunne oli veskiperenaisel peale imelist ooperiõhtut, öövaikuses. Õnn oli kohal…

Olemegi viimases juulikuu nädalavahetuses. Org laiskleb. Iskna niriseb paisjärvest paisjärve ning kogub tuure, et Noodasjärv ta vetevoo väärikana vastu võtaks.

Liiliad lämmatavad imala lõhnaga veskiõue, floksid on isegi natuke ehmunud, et on nii varakult õied lahti löönud. Lavendid ja viinamarjad näitavad oma lõunamaa temperamenti, andes teada, et maikuus orgu väisanud -7kraadine öökülm polnud nende tassike teed ja primadonnatsevad nii õite-, kui ka marjade vähesusega.

Hoovihmade vahel orgu eksivad tuulepuhangud rapsivad valmivate õunade raskuse all kägisevaid õunapuid. Nii mõnigi okstele toestuseks pandud post annab alla ja jätab raske koorma all vaevleva ubinapuu looduse meelevalda. Marjapõõsad on loovutanud osad küpsenud marjad juba talvevarude hüvanguks, küll ja veel leidub marju gurmeena lindude toidulauale.

Pääsud pikeerivad ümber Mäeveski lipumasti ning jagelevad pika elektitraadi peal paremate vaatekohtade pärast. Nii andunud fännid, et juba nädal varem paremaid kohti otsimas!!!

Just, just- nädala pärast ongi meil “ Vete pääl” teine kontsert. Istekohtasid jagub meil kindlasti, aga paremad parkimiskohad on piiratud. Kui oled tulemas, osta pilet Fientast ette või anna teada veskiemandale 50 84 251/ KertiPILETIINFO:Pensionäri ja lapsed 9-14a 15.90€Tavapilet 26.90Toetajapilet 50.00Imelist suve jätku!

Üks verstapost on võetud! AMETLIK- Mäeveski APARTAMENT on valmis ja ootab külalisi!

Meie pere vana veskitalu uue abihoone teisel korrusel ootab sind modernselt romantiline ja õdusalt maalähedane apartament 2 magamistoaga, köök/elutoaga, wc ja duširuumiga ning imelise terassivaatega järvele.
Magamiskohtasid on hetkel 4 (kahes magamistoas laiad voodid) , võimalik 2 lisakohta elutoas.
Köögis on täissisustus (külmkapp, pliit+ ahi, nõudepesumasin, kohvimasin) + lauanõud 8-le.
Olemas pesumasin+kuivati, televiisor.
Apartament asub 2.korrusel. Köögist pääseb imelise vaatega terassile, millel on hea hommikukohvi nautida ja õhtuti helkivaid ööpilvi imetleda.

Majake ise asub Kütioru matkarajal, Mäeveski paisjärve kaldal. Soovi korral saab läbida „Kolme veski„ matkaraja 2,5km ja ka pika matkaraja 9,6km. Koha peal võimalus ka ujuda või SUP-i lauaga veskijärvel loksuda.

Kütioru Küti Mäeveski asub Võrumaa kuldses kolmnurgas: Suur Munamägi 20 km, Vastseliina piiskoplinnus 20km, Piusa koopad 24 km.

Vaata meie veskilugu ning tutvu meie pakutavaga : https://kytimaeveski.ee/Mäeveski APARTEMENT ootab Sind Eesti sügavaimas orus, Kütiorus. Küsi vaba kuupäeva kytimaeveski@gmail.com või 5084251

Aasta tagasi ilmus eikusagilt vana möldrimaja peenranurka üksik, õbluke tokkroosi vars. Veskiperenaise vanaema Lepassaare kodus oli kanaaediku kõrval tokkrooside mets. Ilus. Kõrge. Roosa. Lihtne nagu lapsepõlv.

Nii hoolitses veskiperenaine selle möldrimaja õblukese tokkroosi eest igati- et kassitapp ei tapaks ning moonid ei lämmataks!

Nüüd turvavad vana möldrimaja tõelised taluaia ehted- õbluke tokkroos ja võimas hortensia. Iseseisvad ja iseteadvad. Vist ka naissoost

Pikale venitatud nädalavahetus oli trimmerdamiste ja istutamiste ja värvimistega nii tegus, et justnagu tippsportlane peab peale võistlusi maha treenima, nii otsustas ka veskiperenaine maha puhata- kõndides alt orust mäkke, Noodaskülla.

Tavaliselt “om tüüd nii pallo”, et õhtul tareuksest enam välja ei jõua. Seekord oli põhjuseid rohkem – aimatav hingemattev päikeseloojang (Mäeveskis on see tavaliselt defitsiit), kontserdiplakati küla “infoseinale” toimetamine ja kangete kontide lõdvestamine.

Iga samm sellest jalutuskõnnist oli väärt aplausi- suve hilisõhtu oma täies hiilguses ning soojuses! Millised vaated, millised hääled, milline lõhn✨🌅!

Siit soovitus töörabajatele: leidke kasvõi sunniviisiliselt tunnike ja imetlege looduse ilu enda ümber. Just praegu, kus kandikul pakutakse meile erilisi ilmastiihiaid nii hommikul, lõunaajal kui õhtul. Tee ise hingele pai, sest nii on ka töötamine puhas nauding. 🧡

🌿 Noore neiu värskus ja sarm on laotunud kevadena üle oru.

Toominga valevad õied on pudisenud öhe, kuid uued õiteplahvatused aasal, metsas ja õunaaias panevad veskiperenaise silmad jooksma ning nina tilkuma – õietolmu leidub kohe kilodega.

Ööbik ja kägu ei suuda ära otsustada, kelle laul võidab Kütiorusiooni ja võistlevad üksteise võidu hiliste õhtutundideni. 🕊🎶 🕊Taustalauljad on selleks ajaks ammu loobunud, kui kuuvalguses peaesinejate viimaseid noote kostub. ✩♬ ☾⋆

Muttidel on ehitusbuum ja tohutu kiirusega kerkib järjest ja järjest äsjaniidetud murule mullatorne. Sääsed on aga lausa klass omaette – talvepuhkus venis neil õite pikaks: küll hoiti veel eemale viimase öökülma ajal, kuid peale seda naaseti orgu, võttes kaasa kõik kaaskondsed kui ka kontvõõrad. Ja mis pidu veel siis läheb lahti, kui mõni inimhing orus ringi liikuma juhtub! Tõeline bloody mary… Veskiperenaine sukeldub võrguskafandrisse, varustab end trimmeriga ja läheb loodust allutama. Tasakaal peab valitsema. Aamen

Kevad on kiire, nii linnas kui ka maal. Kevad on imeline ja rohkem ikka maal

Sügaval Kütiorus on kõik õiges rütmis- samm sammu haaval rohetama hakkavad oruperved, siin-seal sinetavkolletavad õitelaigud, veskijärvele seiklevad erinevad faunaesindajad. Korraks maakodukontorisse jõudnud veskiperenaine püüab “riigitööga” juba varahommikul arvutis alustada, sest õuetööd ootavad oma järge, tohkendamised tohkendamist.

🦢🦢Luigepaar lendab veskijärvelt solvunult minema, kui perenaine oma hommikust sulpsusuplemist kiirnautleb, pardid ja sookured on leplikumad ning jätkavad oma hommikueinega. Kraadiklaas majaserval, päikesest eemal, näitab päeva tippsoojust +25 soojakraadi, ent oru põhjas vallatlev tuul tasakaalustab kevadise suvesooja.

Veskiõue läbiv tee on päikesest soojaks imbunud ning pulmatralli mähkunud kümned konnad on end teele sättinud… Paljudki oma viimaseks naudinguks, enne kui autorattad neile saatuslikuks saavad…

Paisust allapaiskuv kohin ning lindude võimsad aariad võistlevad kogu valge aja, üksteisega. Hämaruse saabudes vaibub järk/ järgult lindude vidin… Ja hämarus saabub orgu vara. Lühike päevavalgus, mis ilmub orgu hilinemisega ja äkitselt, kaob ka varakult, emotsioonideta- see on see miski, millega veskiperenaine pole veel harjunud…

Õnneks on orust väljas, üle Eestimaa, imeliselt pikad päikesetõusud ning -loojangud.

Kõik muu on aga just siin, Kütiorus, vabastavalt imeline- arhailised veskikohad, lummav loodus ja sügavselge taevalaotus. Nii on ❤️.

Orus on kohisev, pahisev kevad. 🌱

Tee on kuni Tohkri veskini sõidetav – sel aastal piisas “tsoride” jäässeraiumisest ainult veskiõuel- vesi jälgis etteantud suunda ojja ning Tohkri poolne teelõik kõpitseti valla poolt paremaks- sinna polnud tsorisid enam vaja .

Märtsi lõpp tervitab kuiva veskiõue ja kirjude liblikatega. Juba ammu on Kütiorus olles veskiemanda sunnitud lemmikvärv riietuses, oranž – no muidugi ikka selleks, et oma hoovis, mis samas ka tee on, mootorsõidukitele nähtav olla. Ei ole veel nendel harvadel liiklejatel, kes hoovist läbi tuhisevad, meelde tulnud autokoolis õpitud “ÕUEALA” liiklusmärgi tähendus. Nii ehmatasidki vetekohinast kõmisevas veskiõues vist mõlemad osapooled: riisuv veskiemand ja erksavärvilisel, kaherattalisel mootorsõidukil kimav härra. Õnneks oranž kaitsevärv ehmatas härra jala gaasipedaalilt ning häbelik terenoogutus leevendasid riisuja ehmatust .

Ehh, “ Tsia lüüt maahha, pümme viit mõtsa, a mis sa ulliga tiit?” ütleks veskiperenaise kadunud vanaema…

Kollane liblikas lendles veskikivile ning esimene konn ronis laisalt päikese kätte. Kevadtööd võivad jätkuda. 🍀

“Vähemalt ilma inimkaotusteta!” Just selline tunne valdas veskiperenaist, kui ta käimiskepid trepimademele toetas ning tegijad “naglid” saabaste alt lahti rullis. Kõik tõusud ja langused said võetud, jaanuari “ettevalmistuslaager” Fitz Roy jalamil õigustasid end igati.

Eesti Vabariigi 106-ndal sünnipäeval sai Kütioru Küti Mäeveski aastaaegade matkasari “ Kolme veski matk” väärika lõpuspurdi. Tänud matkasellidele, kes selle sombuse ilma ning libeda tee kiuste kogu raja kaasa tegid- tõusud, langused hambad risti ületasid ning pärast seljanka, kiluleibade ja kringliga end premeerisid! Tublid olete!

Saladuskatte all peab veskiperenaine tõdema-nii halli, morni ja libeporist ning lumesegust Kütiorgu pole ta kogu selle 7 aasta jooksul näinud nagu sel 24.veebruari matkarajal… Aga isegi kole on ilus, kui see on oma. Meie enda oma. Vaba Eesti oma Kohtumiseni järgmisel üritusel!