Autor: kytimaeveski (Page 2 of 7)

“Veski ehitus-renoveerimisprojekt sai valmis!
Sabast on üle saadud, aeg hakata üle turnima ka koerast endast. Nüüd, kui projekt lõpuks hiireklikkidega arvutis avatav on, vaatan möödunud protsessile tänulikkuse ning mõneti irooniaga- julge hundi rind on haavleid täis ja sõnavaras on paljudele sõnadele lisandunud ka teadmine, mida need sõnad praktikas tähendavad:)
2017 aastal sai otsitud asjatundjaid, kes hindaks veskihoone ehituslikku seisundit. Keda kõike veskisse ka ei juhtunud! Igati asjalikke vanade hoonete hingeelu tundjaid, kui ka tõelisi „ehitusspetse“ otse üle lahe- kes olid kohe nõus kipsiga kõik seinad sirgeks ajama ning palkosale uue vundamendivöö! ümber valama. Keerulise vesiehitise hingeelu ei olnud valmis keegi lahkama. Õnneks uuris üks Kalevipoeg-„Kas sellel majal projekt ka on?“
Vot ei olnud keegi 150 aasta jooksul enne selle peale tulnud! Projekteerija otsimise-leidmise vahel mahtus veski ülesmõõdistamine, geoaluse tellimine , KOTKAs tulutu asjaajamine, vallast projekteerimistingimuste kinnitamine ning viimasena ka projekteerija enda leidmine ja poolteist aastat tagant utsitamist. Kummaline tõdeda, et kogu selle käidud teekonna suurim taak oli naiseks olemine ja stereotüüpide murdmine.
Nii mõnigi kord tundsin end Tammsaare aegse naisena, kes pidi vankril ootama, kuni mees kõrtsis keelt kastis… Asju ajades tehti minulegi vaikselt vihjeid, et millal mees tuleb, kes otsustab…Veskiperenaisena võtan seda eelprotsessi kui head õppetundi järgnevaks.
Suurim soov on loota, et haavlitest rind on saanud piisavalt kuulikindla kilbi ajaks, mil tuleb hakata kosilasi- koostööpartnereid otsima.”

Üks tore õppimiskoosviibimine! Tänud Seto Rõivakoda ja Margit, et tulid ja kinnistasid MTÜ Veskiveere tegusatele naistele sõirategemise võlusid! Ja suu sai magusaks tehtud ka pärmitaigna- ubinakoogiga!

Looduses valitseb enneolematu värvide pillerkaar- pruunid, kollased, rohelised ja punased värviplahvatused muudavad igal päeval orupervedel oma tonaalsust.
Hommikul sirab terassi käsipuul tuhandetest jäänõeltest moodustunud külmakirme, mis ennelõunases päiksetõusus vaikselt piiskadeks sulab. Maapind aurab päikesekiirtes ning saadab udulaamatutsakaid mööda mäenõlva. Päikeses sillerdavas orus tundub kõik rõõmsam ja positiivsem, ent piisab vaid vihmapilvedel orule pilvekaaneke peale tõmmata, kui veskiemanda meel kurvaks muutub.

2016 aasta sügisel ütles verivärske veskiperenaine kõva häälega oma perele välja, „et nüüd läheb siis selle veski päästmiseks“. Esimene tagasilöök tuli juba kuu peale veski ostmist- veski müüjad panid üle pika aja veski tööle, et näidata uutele omanikele, kuidas käib vilja jahvatamine. Kaks kotti püülijahu kotis, tuli töö seisma jätta. Rotid olid mõne aastaga jõude seisnud veski elektrijuhtmestiku kui juustu auklikuks närinud ning kõikvõimalikest kohtadest särtsusid tulesädemed. „Pole hullu- vahetame juhtmed ära ja proovime siis uuesti“, ei kaotanud veskiperanaine lootust, kui 64 ampriline elektrivooluringe veskist lahti ühendati. Mõned kuud hiljem väisas perenaine tööalaselt üht pagaritoodete-seadmete messi Saksamaal ning uudne „meeter korda meeter mitmejahujahvati“ avas silmad- mammutitega tänapäeval põldu ei künta. Nii tuligi ümber mõtestada, milleks ja kellele seda vana veskiätti tarvis on. Nii palju ajalugu, nii palju mälestusi, nii oluline maamärk ja tööstuspärand, aga kellele ja milleks? Meile endale, meie lastele ja kõikidele neile, kellel selle veskiga on hingelised mälestused, sest „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“.

Nii valmiski veskiperenaise peas unistus muuseum-külastuskeskusest, kus ajatelg veskite olulisusest inimpõlvede vältel, mis pikituna Kütioru veskite käekäiguga ning aastatega üha enam tähelepanu vajava loodushariduse edendamisega Haanja Looduspargi rikkaliku maastiku ning fauna näitel. Et veskiperenaine saaks aru, kellele kuulub orus võim, uuristas talvine sula vanasse tsaariagsesse paisu salatee, mis kevadise suurveega ennast laiaks venitas ning kogu Mäeveski järve endaga Noodasjärve kaasa kutsus. Jäi vaid mudamassiiv ning aimatav paisjärve piir. Veski konserveerimisraha läks uue paisu ehitusse. Aga kange seto-võru juurtega veskiperenaine ei jätnud jonni- läks isegi projektikirjutamise koolitusele, lootuses hakata kohe- kohe projekte kirjutama, veskit päästma. Kursuse juhendajagi küsis- “Miks sa arvad, et seda vana veskit kellegile tarvis on? Miks peaks toetatama veel üht muuseumi, kus keegi ei käi… “Kui sa aga oled võtnud midagi oma missiooniks või lausa kinnisideeks, siis ütleks veskiperenaine vastu: „Ka Eifeli torn taheti lammutada…“ Kütioru Mäeveski pole küll Eifeli torn, aga ta on tööstuspärand, mis väärib igati säilitamist ja muuseum- külastuskeskusena renoveerimist.

Koht, mis on ära märgitud juba 1684 Rootsiaegsel maakaardil, veski, kelle mölder on andnud ainet filmile „Veskimees“ ja lasteraamatule „Veskitont Nigals“-see peab jääma inimestele avatuks ja käidavaks.

Nii ongi veskiperenaine osalenud „Avatud veskite päevadel“, korraldanud kontserte „Vete pääl“ ja matkasarja „Kolme veski matk. Aastaajad“, kogunud pilte ja mälestusi Mäeveski legendaarsest veskimehest Alest ja Kütioru veskitest. Loonud MTÜ Veskiveere, kes nõu ja jõuga on olemas veski ümber ja sees abiks. Lasknud mõõdistada veski, ajanud igasugu lubasid välja- mõned õnnestunumad, mõned mitte (veest elektrit toota nagu Ale omal ajal, ei saa…) ja võõrustanud veskihuvilisi- aga kõik see on pigem kooliraha

Nüüd on veskiperenaine ka juba aasta ning mõned kuud peale torkinud taga projekteerijat, et renoveerimisprojekt lõpuks ometi laual oleks. Aga see venib ja venib ja venib… Päikselistel päevadel on ka veskiätikegi reipam, suvel samblast puhtaks pestud katus uhkeldab päiksekiirtes ning paisulaudade vahelt nirisev vesi on kui zen olekus voolav aeg. Kohe-kohe saabuv pime ning rusuv novembripimedus ootab, et veskiperenaise vaim murduks ja ta lööks käega- kellele seda vana veskiätti ikka tarvis on? „Mulle ja sulle ja su lastele, et nad teaks, kui hea elu meil praegu on ja et me ei unustaks, kust me oleme tulnud ja mis hinnaga me oleme tulnud“ lööb veskiperenaine pea kuklasse ning läheb projekteerijale järjekordset meili saatma, sest kui „Eesti mees annab sõna ja võtab selle“, siis Eesti naine võtab antud lubaduse südameasjaks ning ei jäta enne jonni, kui tegu tehtud.

Ennastunustavalt katusel krabistav vihm. Värvipahvakud oru nõlvadel. 16kraadi plussi. Jah- see on kümnes oktoobrikuu päev…

Veskiperenaine tunnistab ausalt- ta on oma suure pere kõige mittesportlikum inimene. Ilutennis ja talisulpsuklubi vist arvesse ei lähe.
“Kolme veski” matkade korraldamine on pigem kogukonna hüvanguks ja puhas hobi. Kütioru Küti Mäeveski talisulpsuklubi esinaisena saab veskiperenaine uhkeldada faktiga, et ujujast tütar tõi Taliujumise MM Winter Swimming World Championship 2024 2 kuld- ja ühe hõbedase medali- olles jääaugus käinud vaid korra.
KütiorusKüll aga on rivistas veskiperenaine juba esimesel Kütioru nädalal, 2016 19.septembril, lähedased veskiõue Kütioru jooksujooksjatele- kõndijatele kaasa elama. Tore traditsioon on jätkunud nüüd juba 8 aastat! Selle aja jooksul on ka Mäeveski pere lapsed jooksurajale jõudnud ning poodiumikohtadegagi saanud uhkeldada!
Kes vähegi teab Kütioru tõuse ja langusi, oskab hinnata iga jooksja ja kõndija pingutusi. Olgu selleks siis lühike või täispikk rada! Kõik on aplausi ära teeninud! Sport kohe sobib Kütiorgu. Kohe isegi nii hästi, et Haanja tuleb külla- juba järgmisel laupäeval on rattavõistlus Haanja 100 ka Mäeveskist mööda tuhisemas! Jah, sport on ilus! Nii sportides, kui ka spordile kaasa elades!

Tuul keerutab veskiõues flokside igatsusnoote täis lõhna- igatsusnoodid kohe mööduvast suvest… Oru kõrgetelt kallastelt kostub mühisevate kombainide hekseldusmüra ning soe viljakoristuslõhn langeb järgmise tuuleiiliga orupõhja. Järjekordne õun potsatab murule ning arooniapõõsa oksad kummarduvad maani valmivate kobarate raskuse all. Augustikuu laiutab oma täisküpsuses. Õhtu valgub orgu pikaldaselt ja öömustalt. Täht tähe haaval süttib öötaevas. Veskiperenaine vaatab kurbusega öhe- jälle üks suvi minevikuks saamas. Ka see suvi ei toonud lauale projekteerija poolt lubatud ehitusprojekti… Vaikne nõutus Võrumaa “ Aigu om” pärast tekitab jõuetust… Telefonisilmaga öötaevast langevat soovitähte otsides avaneb veskiperenaisele hoopis imeline virmalistemäng. Märk? Ei tea. Aga esimest korda Mäeveski õues nähtud- kindlasti…

“Tahas õkva päätävve ikke”, ütleks veskiperenaise kadunud vanaema. Sama tunne oli veskiperenaisel kell 3 öösel, nõjatudes terassipiirdele, ümbritsetuna oru müstilisest pimedusest, kus vaid tähistaevas kupliks. Järve olemasolu reedavad teisel pool kallast veel õhtusest kontserdist veiklevad küünlad, mille võbelevad leegid mängivad veepinnal. “Tahaks tõesti nutta. Tänutundest”, veskiperenaine on rahul ja õnnelik.
Õnnelik, et tal on nii suure südamega lähedased, kes alati hakkamas ja abistamas, kui veskiemandal taas abikäsi on tarvis!
Õnnelik, et paar aastat tagasi peas keerlema hakanud mõte ooper orgu tuua, täitus!
Õnnelik, et inimesed leiavad tee siia vanasse ja väärikasse veskikohta!
Õnnelik heade sõnade eest, innustamaks vana veskikohta elus hoidmaks!“… et oleks nii vaikne, et õnn kuuleks tulla”Just see tunne oli veskiperenaisel peale imelist ooperiõhtut, öövaikuses. Õnn oli kohal…

Olemegi viimases juulikuu nädalavahetuses. Org laiskleb. Iskna niriseb paisjärvest paisjärve ning kogub tuure, et Noodasjärv ta vetevoo väärikana vastu võtaks.

Liiliad lämmatavad imala lõhnaga veskiõue, floksid on isegi natuke ehmunud, et on nii varakult õied lahti löönud. Lavendid ja viinamarjad näitavad oma lõunamaa temperamenti, andes teada, et maikuus orgu väisanud -7kraadine öökülm polnud nende tassike teed ja primadonnatsevad nii õite-, kui ka marjade vähesusega.

Hoovihmade vahel orgu eksivad tuulepuhangud rapsivad valmivate õunade raskuse all kägisevaid õunapuid. Nii mõnigi okstele toestuseks pandud post annab alla ja jätab raske koorma all vaevleva ubinapuu looduse meelevalda. Marjapõõsad on loovutanud osad küpsenud marjad juba talvevarude hüvanguks, küll ja veel leidub marju gurmeena lindude toidulauale.

Pääsud pikeerivad ümber Mäeveski lipumasti ning jagelevad pika elektitraadi peal paremate vaatekohtade pärast. Nii andunud fännid, et juba nädal varem paremaid kohti otsimas!!!

Just, just- nädala pärast ongi meil “ Vete pääl” teine kontsert. Istekohtasid jagub meil kindlasti, aga paremad parkimiskohad on piiratud. Kui oled tulemas, osta pilet Fientast ette või anna teada veskiemandale 50 84 251/ KertiPILETIINFO:Pensionäri ja lapsed 9-14a 15.90€Tavapilet 26.90Toetajapilet 50.00Imelist suve jätku!

Üks verstapost on võetud! AMETLIK- Mäeveski APARTAMENT on valmis ja ootab külalisi!

Meie pere vana veskitalu uue abihoone teisel korrusel ootab sind modernselt romantiline ja õdusalt maalähedane apartament 2 magamistoaga, köök/elutoaga, wc ja duširuumiga ning imelise terassivaatega järvele.
Magamiskohtasid on hetkel 4 (kahes magamistoas laiad voodid) , võimalik 2 lisakohta elutoas.
Köögis on täissisustus (külmkapp, pliit+ ahi, nõudepesumasin, kohvimasin) + lauanõud 8-le.
Olemas pesumasin+kuivati, televiisor.
Apartament asub 2.korrusel. Köögist pääseb imelise vaatega terassile, millel on hea hommikukohvi nautida ja õhtuti helkivaid ööpilvi imetleda.

Majake ise asub Kütioru matkarajal, Mäeveski paisjärve kaldal. Soovi korral saab läbida „Kolme veski„ matkaraja 2,5km ja ka pika matkaraja 9,6km. Koha peal võimalus ka ujuda või SUP-i lauaga veskijärvel loksuda.

Kütioru Küti Mäeveski asub Võrumaa kuldses kolmnurgas: Suur Munamägi 20 km, Vastseliina piiskoplinnus 20km, Piusa koopad 24 km.

Vaata meie veskilugu ning tutvu meie pakutavaga : https://kytimaeveski.ee/Mäeveski APARTEMENT ootab Sind Eesti sügavaimas orus, Kütiorus. Küsi vaba kuupäeva kytimaeveski@gmail.com või 5084251

Aasta tagasi ilmus eikusagilt vana möldrimaja peenranurka üksik, õbluke tokkroosi vars. Veskiperenaise vanaema Lepassaare kodus oli kanaaediku kõrval tokkrooside mets. Ilus. Kõrge. Roosa. Lihtne nagu lapsepõlv.

Nii hoolitses veskiperenaine selle möldrimaja õblukese tokkroosi eest igati- et kassitapp ei tapaks ning moonid ei lämmataks!

Nüüd turvavad vana möldrimaja tõelised taluaia ehted- õbluke tokkroos ja võimas hortensia. Iseseisvad ja iseteadvad. Vist ka naissoost