…peatükk on jõudnud rahu ja vaikust pakkuva pintslitõmbeni- valge lumekirme on langenud Kütiorgu ning õrnad miinuskraadid heidavad loodusele neitsiliku jõuluootusrüü.
Org täitub rahuga- metsalt ning mäekülgedelt läbikumav valgus pakub sõõmu värsket hingamist pärast maadligi vajutavat sügiskaamost. Isegi veskiätt paistab lumise õue taustal reipam!
Paisulaudadelt langevad pritsmed muutuvad mängeldes hetkega tuhandeks jääteemandiks ning kohe selsamal silmapilgul minetavad ojakeses oma millisekundilise teemandisäras tähelennu. Teisel pool paisulaudasid trotsib aga veskijärv aeraatori mullimerd ning kaanetab sihikindlalt oma veepinda. Veepahinale sekundeerib üksik rähn, kes tuima järjekindlusega, ühtki nooti eksimata, vanal haaval uurimistöid teostab.
Veskiperenaise kohv on ammu tassis jahtunud ning sõrmeotsad külmast söendelemas, kui ta oma hommikukohviga looduslikust kunstisaalist sooja tuppa naaseb. Kui vähe on õnneks tarvis!