Mis ühendab Diori moemaja Jaapanis ja Kütioru Küti Mäeveskit?
Mõlemas nauditakse hommikukohvi imearmsates veskiperenaise Räpina aianduskooli aegse toakaaslase ja armsa sõbranna Mann Mariliin Kindsiko kunstipärastes tassides
.
Aasta tagasi tõdes veskiperenaine, et erinevaid kohakesi Mäeveskis , kus istuda, peatuda ja imetleda kogu ümbritsevat ilu, on tekkinud ja tekitatud juba omajagu, aga … aega nautimiseks napib, sest toimetamist on kogu aeg, hommikust õhtuni.
Nii leppiski veskiproua iseendaga kokku- alati Mäeveskis viibides on esimene varahommikune tänuring Mäeveskile mõnusalt kulgedes, kohvitass käes, tänu ja naudinguga mõeldes sellele, mis juba tehtud ja mis alles teoksil. Pole vahet, kas on põlvini lumi või ladisev vihm- see tänuring algab alati uue maja terrassilt, suundub mööda matkarada hobusetallini, siis veski ja tammini, sealt edasi suitsusaunani, väike tiir viinamarjade juurde ja tühja kohvitassiga taas maja juurde.
Kohvitass on ammugi tühi, hing olemasoleva eest tänutundest pakatamas ja pea eesootava päeva toimingute planeerimisest erk.
Ei olnud tänagi erand Kevadkoristustööd veskis said tänasega alustatud
, sekka värskes õhus rööprähklemist. Pimeduse saabudes lohistas veskiproua end tuppa. Tark kell käe peal näitas 15,5 km läbitud kilomeetrit… Peas tiksumas vaid üks mõte: DuššVoodiTekk…
Hommehommikusel tänuringil on veskiperenaine värske nagu Jaapanis Diori moemaja ja tänase päeva eest tänulik. Ausõna. 
Täna lihtsalt enam ei jõua.
