Vaikus Mäeveski õuel on nii kuldne, et tunned läbi õhu liblika tiivalööke…

Järv hoiab vee endas ja üle tammilaudade niriseb vaid imepeenike veenire.

Vesi armastab vabadust ja immitseb omasoodu salasoppidest tammialuseid kive mööda Isknasse.

Loodus laiskleb oma imelises küpsuses. Isegi sääsed ei taha sind enam. Vaid mõni üksik parm püüab osa saada inimsoo esindajast, kui see karastavast järvesuplusest päikse kätte soojenema sätib. Ainsad olendid, kellel Kütiorus kiire, on konnad. Ja neid on palju. Oma paljususe ning tiheda liikumisvajadusega annavad nad märku, et kõik on tasakaalus: linnas inimesed, maal elus loodus…