+27 C’ näitab vana möldrimaja aknatagune kraadiklaas. Varjus. Tuul sahiseb vaid kõrgetes haabades, mis kurjakuulutavalt kõveralt on kummardumas orupõhja, kartes kõvema tuulepuhanguga  oma sajandivanuse keha pooleks kukkuda.

Kägudel on kukkumisega oma teema ja kindel teistsugune repertuaar : hommikust õhtuni kostub igalt orunõlvalt lakkamatult hommikust hoolt, lõunast leina ja õhtust õnne. 

Ent veskiõuel valitseb vaikus- peiulilled laiutavad laisalt pottides, tammilauad hoiavad kramplikult järve jäänud vähest  vett kinni, saamata aru, et aastatega tekkinud maa-alused salakäigud niristavad veski alt seda vähekestki vett minema. 

Õitsev ristik krõbiseb  ja sumiseb jalgade all- vähemalt keegi teeb sellises leitsakus tööd🤩🐝. 

Suvi on saabunud veskiõue☀️