AUGUSTIKUU VAIKUS

Augustikuu. See looduse poolt kingitud imelise valgusega kuu. Õhtuvalgus on nii müstiline, et mõnikord tabad end mõttelt- on see org ikka päris või “ ära tehtud”? Päikselise ilmaga vajub orgu eemal, nõlvade taga töötavate kombainide mürin. Selline magus hääl, mis annab märku- üks ring loomisest-küpsemisest hakkab lõpule jõudma. Õhtul vahetub repertuaar- ritsikad võtavad kombainidelt teatepulga üle ning saevad pimeduse saabumiseni oma võrratut aariat. Ja siis järgneb vaikus. On ainult triljonite tähtedega taevas. Ja tüüne vaikus.

Seekord tõmbab veskiperenaine oma suvisele oruelule joone alla juba augusti esimeseks nädalavahetuseks. Käesoleva suve käigukangid ajas veskiperenaine kogemata suurlinna kiirusele- planeeritud veskirenoveerimine jäi rahastuse taha ning see vaba aeg, mis järsku Kütioru tarvis tekkis, sai kogemata üle võlli ette võetud. Igapäeva elu pealinna ja lõunaosariikide vahele mahutamine oli küll paras aritmeetika koos tuhandete kilomeetrite elektrikuluga, aga tulemus on täitsa rahuldav- võib julgelt korraks stepsli seinast tõmmata ning veski eest mõneks ajaks “ ASTU SISSE- pop- up VESKI OOTAB” ära võtta. Las veskiõugi naudib korraks seda augustikuu vaikust ning laseb endast läbi seekordse suvekarusselli: