Veskiperenaine on tegelikkuses vaid kirjade järgi veski perenaine, sest veski viimane jahvatus jäi 2016 aasta sügisesse, kui peale ostu-müügi
lepingut pandi müüjate poolt veski korraks käima. Jah, isegi “puul kotti püüli sai jahvatatu`! Rohkemaks polnud veskil jõudu. Mitte, et sooned oleks kivides kulunud, vaid liiga kauaks oli veski seisma jäänud ning närilised olid apetiitseid, jahumaitselisi juhtmeteid mõnuga krõmpsutanud…Nii ongi, et veskiperenaine on siiani vaid kinnisvara, endise veskihoone, omanik. Eks veskiperenaine on aastate jooksul oma postitustes kõikvõimalikel “veskipäästmise “ teemadel peatunud, aga ega neid kõige keerulisemaid ja kurvemaid ponnistusi taha siis sügavuti kandikul teistele jagada. Inimloom tahab vaid ilusa lõpuga muinaslugusid, mitte häda ja viletsust
. Viimane, kõige käega katsutav veski päästmise aktsioon sai tuule tiibadesse 2024 lõpus, kus tekkis lootus Võrumaa uuele-vanale turismiobjektile: Kütioru Küti Mäeveski külastuskeskus-galeriile.
Lootuse realiseerumisprotsent oli kohe nii suur (vähemalt veskiperenaisel) , et veskimaami 2026 aastakalendris on märge “2026-2027 veski
renoveerimistööd 100%, pere ja töö peavad aasta kannatama”. Kui märtsis tuli
teada, et projekt Euroopast rahastust siiski ei saa, valitses veskiperenaise peas tühjus. Kuu aega oli ikka kohe sulaselge sisemine võitlus, kuidas ja mismoodi edasi. Selline moraalne iseendale etteheidete aeg. Tundus, et liiga palju raha, energiat ja kogukonna aega on raisatud ilma tulemusteta. Jah, lausa kuu aega oli totaalne paigalseis ja peeglisse vaatamine- kas, kuidas, miks, kellele? Aga tõenäoliselt on selline küsimuste voor ebaõnnestumiste korral tavaline sisekaemus. Õnneks muutusid päevad pikemaks ning ka orgu naases kergeid optimisminoote- ehk kunagi avaneb veel mõni vahva rahavoog, mis aitab seda tööstuspärandit säästa, päästa, uut hingamist anda. Lihtsalt Kütiorg ja siin säilinud 3 vesiveski kaskaad on juba iseenesest nii omanäoline ja unikaalne ning Mäeveski oma säilinud seadmetega on kui peatükk
ajalooraamatust, mille tindikiri hakkab küll kahjuks tasapisi tuhmuma.
ÕNNEKS… õnneks piisab teinekord toredatest kohtumistest, kui hakkad asju teise pilguga
nägema. Seekord oli selleks päästerõngaks Linnateatri näitlejate Andero Ermeli
ja Maris Nõlvaku külaskäik. Veskiõuel sai veskiätt koos veskiperenaisega kuulda toredaid lugusid Linnateatri pikast renoveerimise ja uuendamise saagast . Ning kui arvestada, et juba 1985 aastal oli esimene Linnateatri renoveerimisplaan laual, kuid uuenenud Linnateatrini läks kõigest 40 aastat, siis tegelikkuses on Kütiorus kõik hästi! Renoveerimise plaan on laual olnud vaid 3 aastat
! Aitäh kõikidele positiivsetele ja rõõmsatele inimestele, kes te siia orgu ning veskini jõuate- head soovid ja mõtted annavad vanale veskiätile ning natuke nooremale 
veskiperenaisele nii- nii palju lootust juurde
Kohtumiseni Kütiorus! Ning lõbustage end AI ja projekteerija “ühisloominguga”-
Aja lugu austades!
PS! Teatrirahva külaskäiku jäi meenutama “vagivahtsõne” veskitee!
Rohkem pilte vaata: SIIT!
