Ei maga see meie veskiätt midagi! Juba neljas kord, augustikuu alguses, pannakse ta süda põksuma muusika rütmis. Austusest möödunud viljakate jahvatamise aastate eest, kus uudsevili juba augusti alguses veskile jõudis
ning rahvast vooris õuele nii ööl, kui ka päeval. Vähim, mida praegune veskiperenaine teha suudab, on oma õhinapõhised kaaskondlased kokku kutsuda ja teha ära! Teha ära üks kaunis kontserdiõhtu vete pääl, vete ääres. Kohas
kus veskijärv pressib end paisus vahutavaks joaks ning saab loa mööda Isknat Noodasjärve suunduda. Kohas, kus ajal on lugu. Kohas, kus ümberringi on müstiline loodus. Kohas, kus on väge. Kohas, kus päevavalgust on vähe, aga südamesoojust jätkub igasse aastaaega.
Mis saab veel suurim tänu olla veskiperenaisele ja ta tublile kaaskonnale, kui tänulikud kuulajad, keda oli seekordsele kontserdile jõudnud nii lähemalt, kui ka kaugelt ning sõnumid ja meilid, mis tänusõnadega on meieni jõudnud, teevad südame soojaks ning annavad lootust, et Kütiorg oma veskitega on inimestel veel pikalt meeles ja keelel. Ning eriti vahva on tõdeda, et ole nii võhik, kui tahes, ent kui teed asja armastusega, on kõik võimalik. Veskiperenaine oma üliägeda “Veskiveere ” selstskonnaga kummardavad. Aitäh, et olemas olete ja aitate ühel vanal veskil oma lugu rääkida. Orus. Muusika keeles.
Lisaks ka suured tänud toetajatele
Rohkem pilte vaata: SIIT!
