Rubriik: Blogi (Page 2 of 9)

Detsembrikuu 27. päev. Ei lund. Ei külma. Tüüpiline Eestimaa ilm- prognoosid ei loe, täpse ilma saad teada siis, kui teed ukse lahti ja astud üle lävepaku. Õues liikumiseks pole halba ilma, on vaid vale riietus. Meedias vilkuvad pealkirjad räsivatest tormituultest panid vihmases ja tuulevaikses Kütiorus õlgu kehitama. Pool tundi enne „Kolme veski matk. Talv“ valgusmatka algust haihtusid vihmapilved ja matkaseltskond sai koguneda Kütioru Küti Mäeveski õue. Korraks siiski raputas ilmataat oma vihmakeebi veel õuele puhtaks ja siis võisid ka kõige vihmakartlikumad inimesed keebid kokku rullida ja seljakotti ära panna. Mäeveski õuelt võttis matkaseltskond suuna Tohkri veskini, mõnus tõus Juudijõõratuseni võttis jalutustempot maha. Ajaloolase ja ajakirjaniku Hindrik Prantsu sünnikoha juures oli pererahvas kaunistanud

sissesõidutee imeliste laternatega ning vaikselt hämarduva oru kohal võeti suund Tammetsõõri. Tee peal tutvustas Mäeveski veskiperenaine ja matkajuht Kütioru vahvat seeneliiki- kausiseened ja kiire interneti vastuvõtjat Tammetsõõri juhataval teeristil. Enne Tammetsõõri sisenemist käidi ära Ilmamäe veerel ja Ilmamäe allikal. Müstilises väepaigas, Tammetsõõris

jõudis pimedus Kütiorgu ja laternad said oma vajalikkust tõestada. Edasi kulges laternavalgel matkaseltskond pimedas orus Toborna pettäi poole ning uuesti RMK matkarajale jõudes muutus rajake oru küljel päris kitsaks,

tekitades omajagu elevust. Matkajuht tutvustas matkaseltskonnale ka üht eriti haruldast ja väljasuremisohus puuliiki- telefoniliinipuu. Puuke on ennast peitnud osavalt raja kõrvale ning loodab, et kuri kooreürask teda ei tule ähvardama. Toborna pettäi on vana hiiemänd, mille vanust pole dateeritud, aga erinevatest infoallikatest pakutakse männivanale vanuseks 200 aastat. Vana männi juures tehti väike jutupaus ja seejärel liiguti Alaveski juurde. Viimaseks oluliseks matka peatuspunktiks oli ajalooline Tsõõriplats, milleni jõudmine oli ehk matka keeruliseim osa- rada oli järsk, libe ja porine, ent õige matkasell võtab raskusi lustaka kergusega!Tsõõriplats ehitati kohalike noorte poolt oru külje sisse 1920-ndatel ning oli erinevatel aegadel, erinevate võimude ajal, oluline koht pidude pidamiseks. Et matkaseltskonnas oli ka sünnipäevalapsed, sai Tsõõriplatsil sünnipäevalaul oru kohale saadetud. Matk lõppes Iskna ojakäärus lõkkevalgel piparkookide ja kuuma teega. Laternavalgel Kütiorg sai matkaseltskonnalt igati kiidusõnu, ainsa puudujäägina märgiti ära puuduvad eskalaatorid järskudel orutõusudel. On, milleni pürgida! 2025 aasta matkasari „Kolme veski matk. Aastaajad“ hooaja võib kokku võtta sõnadega: Käidud! Nähtud! Tehtud!

Rohkem pilte vaata: Siit

Veskiperenaisele tuli armsa üllatusena, et eilsel Võrumaa Arenduskeskuse tunnustussündmusel “Ambitsiooni om?/!” oli “Võru maakonna aasta Vabaühendus 2025” nomineeritud ka MTÜ Veskiveere! Olla nomineeritud selliste suurte ja “eakate” tegijate kõrval on juba suur au! Palju õnne võitjale ja nomineeritutele!

Kutse üritusele jäi kuidagi märkamata, aga seda toredam oli seda täna lugeda! Suured tänud, armsad MTÜ Veskiveere liikmed.

Teiega koos oleme korda teinud veski ümbruse, kutsunud ellu ja aktiivselt toimetanud juba 3-ndat aastat matkasarjaga “Kolme veski matk.Aastaajad”. Samuti on 3 aastat valminud rätsepatööna kontsertsari “Vete pääl”. Ja muidugi need ägedad õppetoad ja mõttetalgud. Vastlapäevad ja hooaja lõpuüritused on väärt peatükid meie kooskulgemises.

Olete kogukond, kelleta Kütioru veskite ajalugu ja paikkonna tegemised poleks ellu ärganud! Seto naise kombel kummardab veskiperenaine

“kundsõni” ja kutsub kõiki, keda huvitab Kütioru ajaloo alalhoidmine ning kogukonnavaimu hoidmine ühinema MTÜ Veskiveerega!

Aja lugu austades

Kuninganna, kes esimesena valmis Kütioru vana möldri õunaaia õuntest. Kuninganna, tänu kellele suurenes veskitalu õunaaed koroonaaastal mitmekümne noore õunapuu võrra. Alles peale kuningannat tulid printsessid:mesilased, lavendlid, viinamarjad, kõrvitsad. Tänaseks on Eesti võimsaima ürgoru õunamahl olnud juba aastaid saadaval Tallinna Ülikooli kohvikutealal ja Viimsi vanimas- 52 aastat järjepanu tegusenud Haabneeme kohvikus.

Õunamahla kõrvale on sel aastal lisandunud veel imemaitsev rabarberisiirup, tummine viinamarjasiirup ja põhjamaa sidruni- ebaküdoonia siirup. Ebaküdoonia ja rabarber on meie MTÜ Veskiveere liikmete koduaedadest, Võrumaalt. Ikka “Võromaa vägi” ja süämega tettü! Nii puhas, nii naturaalne! Meie kuninganna koos printsessidega on saadaval Viimsi Taluturul laupäeviti kl.10:00-14:00.

Lisaks ka erinevad kodused ja maitsvad hoidised

Kütiorg on tõeline kaleidoskoop! Igas aastaajas on midagi tuttavat ja midagi sootuks uut, ent alati midagi üllatavat. Sügiseses-loodusgaleriis on ekspositsioon vahetumas. Sel aastal paneb silmad särama 50 kollast varjundit. Veskiperenaise marsruut viib teda juba aastakümneid Eestimaa ühest otsast teise, põhjast lõunasse, lõunast põhja. Juba mitmes aasta tajub veskiperenaine, kuidas sügis kogu oma hiilguses- oma esimeste öökülmade, järsult pimeneva päeva ja tohutu värvibuketiga, on tõukamas troonilt varasemat lemmikaastaaega- neitsilikku, tärkavat kevadet. Või pigem on ehk selles “süüdi” Kütiorg ainuisikuliselt- orus avanevad sügisel kõik salapärasuse poorid: maadligi vajuvad pilverüngad, äkilised öökülmad, vanades haavalatvades kolistav tuul ja muidugi värvid! Värvid puudel, taevas, maas, järvedel, ojal, majaseinadel, palgivahedel. Sügisene lehesadu annab märku- nüüd on viimane aeg hakata õuetöid kokku tõmbama!

Nii kulgebki veskiperenaine taaskord läbi kolletava Eestimaa, silmad säramas juba ainuüksi mõttest eesootavatele tohkendustele: viimaste tulbi-ja krookusesibulate mulda tippimisel, nädal tagasi pooleli jäänud sügisväetisega vesisest suvest väsinud marjapõõsaste turgutamisel, metsapargis suvebeebitaimede inventeerimisel, vanade õunapuude tüvede valgendamise, uute õunapuuistikute aukude kaevamisel, lehtede riisumisel ja veel sellel ja veel sellel ja sellel tööl. Mõtetega tuleb ettevaatlik olla, need võivad saba selga võtta ja minna oma teed! Nii juhtuski- Kütiorgu jõudes keerutas tuul värviliste puude latvadest lehti, pillutas neid ühest hoovi otsast teise , seejärel pitseeris omakorda külm vihmasabin lehesaju üle… Kilomeeter kaugemalt Noodaskülast tulnud info viinamarjade korjamisest sai hoopis teise tähenduse- et Mäeveski viinamarjasaagist põhinoosi võtsid linnud, rebased ja kährikud, siis ei saanud võimalust kasutama jätta ning oru teises istanduses käsi valgeks saada. Ja kinnituse sai ka vanasõna: “Ära minu üle vee vett otsima”- viinamarjajookide armastajana polnud veskiperenaine Eestis veel leidnud oma maitse järele valmistet viinamarja jooki. Ennatlikult sai öeldud seda ka istanduse peremehele, kuniks saagitallamise ajaks toodi lauale hõrk mull… Just – ole oma unistuste, mõtete ja sõnadega ettevaatlik, sa ei tea kunagi, kuna need töötavad sinuga koos, või sinu vastu

Elu Kütiorus on kaleidoskoop- siin on salapära, imelisi värve, mõnusaid inimesi, ajalugu ja palju hoomata väge. Õige nurga alt vaadates näed alati parimaid mustreid! Siia tasub eksida

Mäeveski paisjärv otsustas seiklema minna, vaikselt, salaja, uuristades aastaid

paisu betooni alla oma salarada. Kevadel oli korraks aimatav, et midagi on

toimumas- väike lohuke teisel pool tammi. Ent see oli vaid jälgede segamine-

salajane tegevus toimus hoopis paisu teises otsas… Ülivihmane suvi hoidis

järve taseme suvisel kõrgusel, ei midagi kahtlast! Seda suurem oli ahastus,

kui veskiteega võidu jooksev Iskna nirises kesksuvise loidusega. Tõde selgus

veskiõuel- veskijärveke oli lauluga läinud. Suitsusauna ujumissild hulpis

õnnetult alles jäänud lombikeses. Ent pole halba ilma heata- pealinna

kammerkoori “Flora” visiit Kütioru Küti Mäeveskisse ei saanud paremini

ajastatud olla! Laul teeb alati rinna rõõmsaks ning kui külalised pärast

väeka Tammetsõõri püha puudesalu külastamist veskiõuel”Tuljaku” lahti lõid, tundis

veskiperenaine- kui me juba Eesti vabaks laulsime, asi siis veskijärv tagasi

laulda ei ole! Seto naisena kummardab veskiemand maani kammerkoor “Flora”

ees- nende imeline esitlus oma positiivsusega andis jõudu uskuda- asjad

juhtuvad põhjusega!

10.augustil sai taaskord teoks Kolme veski matk. Suvi. Alapealkirjaga “ AIA ERI”. Seekordne matk oli mõnusalt kulgemine, suuresti asjaolude kokkulangemisel- kontserdipäeva 32 km ringitrampimist jättis oma jalajälje ning veskiperenaise jalg keeldus sportlikumat tempot hoidmast. Ilmataat oli taaskord suvitamas Kütioru kohal, lubades ka matkaseltskonnal igati nautida suvist orgu. Kütioru ekstravagantsus peitub tema maastikus- väljakuulutatud kilomeetrid tunduvad lühikesed, kuid sarimatkajad juba teavad, et nende kilomeetri numbrite taga peituvad võhmale võtvad tõusud ning järsud langused. Seega kulgemistempo oli igati päevakohane.

Seekord oli matka tõeliseks kirsiks tordil Mae ja Evald Krillo kauni koduaia külastus. Milline imeline värvide palett, harmooniline kooslus ja see kõik on loodud vaid perenaise oma nägemuse järgi , ei ühtki koha peal näpuga juhendavat aiaspetsialist! Aiast õhkus tõelist rahulolu ja rõõmu tehtust! Kaunid värvid, ninapaitavad lõhnad, silmipimestavat vaated! Pererahvalt saime asjalikke näpunäiteid ja mis eriti vahva: igati elava kujutluse aias kevadest- sügiseni toimuvast ning juba visati õhku ka soov tulla kevadist õitemerd uudistama! Aiast positiivsed emotsioonid laes liiguti uuesti veskiteele ning Alaveski- Mäeveski viimast lõiku/ tõusu lõpetades oli õunaaeda kaetud kringlilaud igati kosutav energiaamps! Huvilised said üle kaeda nii veski, kui ka kevadises õpitoas uue hingamise saanud toolid. Matkaseltskond sai kirja mõnusa pühapäeva ja veskiperenaine on rõõmus, et iga kord on matkadel ka mõni uus huviline! Kohtumiseni sügismatkal!

Pilk pilkases öös, saatmas küünaldevalgel

viimaseid autosid müstilisele veskiteele, hinges „kundsõni kummardus“ ja tänutunne – veskiperenaine nõjatub veski uksepiidale ning vaatab öhe. Mõnus pingelangus annab tunda surisevates jalgades-nutikell näitab 32 km…

Sel aastal pakkus „Vete pääl“ hingematva akustilise kontserdi Jaagup Kreem

ja Taavi Langi. Kontsertsari sai ellu kutsutud veskiperenaise Kerti soovist hoida meeltes ja mälestustes seda ajaloolist Kütioru Küti Mäeveski veskikohta, kuid soovist ainuüksi ei piisa. Seda kontsertsarja ei oleks, kui

veskiperenaisel poleks sellist tugevat ja kokkuhoidvat lähedaste armeed

„Üks kõigi eest ja kõik ühe eest!“ tuntud sõpruse ja vendluse deviis tõestas ennast juba kolmas kord müstilises veskikohas- Kütioru Küti Mäeveskis, kus veskiperenaise lähedased seisid kui üks mees/naine õhtu õnnestumise eest!

Ning see õnnestus igati- sel kontserdil oli kõik õige! Ka ilm Suured ja väikesed „kollasärgid-töömesilased“ sibasid juba hommikust alates mäest üles ja alla ning ikka alla ja üles. Just nii, nagu „tuu-om-tuu „ list ette nägi. Lava, telk,toolid, kohvik, dekoratsioonid, sildid, viidad,

valgustus, parkla, kokkamine ja muidugi veski „ajaaken“! Lõunapaus. Värskendav karastus veskijärves. Kiire vahekokkuvõte olukorrast „vete pääl“ ning juba olidki esimesed kontserdikülalised orus. Ülejäänud on juba ajalugu. Ilus pärl selles pikas ajakees, mis ehib Kütioru veskikohta juba 1684 aastast ning jääb loota, et vana veskiätt on rõõmus, et teda pole unustatud, vaid hoitakse meeltes. Nii lihtne ongi õnn- rõõm koosoldud hetkedest kallite inimestega! Kohtumiseni „Vete pääl 2026“!

Kuni poole juulini ainult kallas ja kallas seda va vihmakest. Valget vihma. Seinana langevat vihma. Paksu vihma. Veskiperenaine kolis juba juuni lõpus töö Võrumaale kodukontorisse, aga ikka juhtus see, et hilislõunaks arvutist tõustes kostitas taevataat taaskord valge vihmaga ning õuetööd ja tegemised jäid helgemaid hetki ootama. Nii nagu tali taevasse ei jää, ei jäänud ka suvi!

Juba lausa nädalake on olnud soe, niiske, palav, tuuline, vihmane, sääsene, parmune. Kuum. Ühesõnaga imeline suvi! Esimene mesi purgis! Lavendlid õites! Viinamarjad mühinal võluoana taevasse kõrgumas, muru nende järel. Roosid

jõuavad hommikupäikeses pärlendada, kui pärastlõunane vihmasagar armutult

õied maani surub ja tuletab meelde- “ka see läheb mööda”. Mäeveski pesamuna- Mäeveski Apartament tähistab esimest sünnipäeva ja veskiperenaine tunneb rõõmu oma uue hobitegevuse üle! “Kas pead nii palju ette võtma”, poriseb veskiperenaise kaasa telefonitoru teisest otsast, kes tunneb

ilmselgelt häirituna, et Kütiorg on tema kaasa lõlikult ära röövinud… Eks see org on tõesti kummaline paik, tõdeb veskiperenaine vahvat

reisiseltskonda- Eesti Looduskaitse Seltsist, teele saatmas. Suur, valge buss kulgemas tasa ja targu kurvi taha, rõõmsad näod ja lehvitavad käed…

Veskiperenaine patsutab äti uksepiita ja kostab: “Said hästi hakkama! Elame veel…” Ei lähe palju aega mööda, kui valge vihm sprindib üle oru. Korraks…

On parim tõdemus lirtsuvate mäekülgede, ööpäevaga mühinal kasvava muru ning umbrohu, metsas lokkavate kukeseeneringide, triljonite sääsedroonide, lakkamatult sadava vihma ning ülidefitsiitse päikese kohta. Sel suvel töötab veskiperenaise kasuks mantra “kui ei saa muuta olukorda, tuleb muuta suhtumist!”. Alustuseks on päris huvitav harjuda asjaoluga, et suvine veskiõuevaikus ning paisulaudade taha kammitsetud paisjärveke on sel aastal kusagil teises muinasjutus- iga erinev kogus vihma, mis Haanjast Kütioruni maha sajab, annab panuse veskipaisul mängivale omanäolisele kontserdile. Nagu Mahleri 8.sümfoonia, lihtsalt esitajaid on tuhandest kordades rohkem… Ning missugune lavakujundus! Kui org oleks riiklik teatrilava, ehiks teated üllatusliku pankroti kohta kollase meedia esikaant nädalaid! Sellist voogavate udulaamade rohkust, valguse ning varjude mängu annab ühte kohta etendada! Ja muidugi valgustus! Kerge ülbusega, lausa nipsust, muutub päikseline org hilisel pärastlõunal hämaraks- selline pöördvõrdeline efekt keldrist kiiskava lume kätte astumisega. Ja seejärel see hämarus venib ja venib ja venib, aga ikka pole veel pime! Just siis on õige hetk seada sammud mööda orupõhja kulgevat, jumalikult müstilist veskiteed, lainjat kulgevat serpentiini, orust välja.Tüütsmäele. See on koht, kus veskiperenaine saab oma päikeseloojangupatareid laetud. Tagasi alla veskiteele jõudes tervitab esmalt sahmakas külma õhuvoolu ning teravaid kontuure joonistav pimedus. Alajärve ääres ei lase

öise eluviisiga koprad oma veeprotseduure eriti häirida, kui veskiperenaine kergel suss-sammul Mäeveski poole kulgeb. Õhus on segunenud looduslik parfüüm “Magus elu” -mõned lämbed, suvesooja pakkunud päevad on aidanud

avaneda lopsakatel angervaksaõisikutel ning pärnade järjest avanevad õied panevad sügavamaid hingetõmbeid tegema. Tundub, et kogu see endasse ahmitav mesimahus lõhn on just see, mis aitab eesootava sügistalvise kaamose üle elada…

Äike, vihm, marutuul, soojus, jahedus- need lühikese ajaga külastavad ilmanähtused on loonud orgu õhtuse müstikamaailma. Veskitekaskaad on servani uduga kaetud. Korraks eksib see udu Mäeveski ja Alaveski vahel puudesallu, ent põrutab täies oma hiilguses ja läbipaistmatuses Noodasjärve suunas. Kell liigub vaikselt südaöö poole. Haldjad pesevad paisulanguses oma juukseid ning suvepimedas veskiõues pikeerivad nahkhiired. Veskiperenaine silitab veskiäti niisket palgirida ja on lõpmata tänulik iga sekundi, euro ja higipiisa eest, mida Kütiorg lõivuks on võtnud…

Muru lirtsub õues ning paisust mürinal langev vesi ei luba mingeid võrdusmärke juuni ja suve vahele tõmmata. Juunikuu viimasel pühapäeval meelitab päike temperatuuripügala korraks lausa +18Cni’, tuul tormleb iiliti läbi oru, murdes raginaga vastaskaldal hõredaksraiutud metsatukas puid. Veskiperenaine maadleb lavendlipeenras kõplaga- pidev vihmasadu on kruusase pinnase kivikõvaks ladistanud. Pilved spurdivad suvesinises taevas. Kõrvitsapeenrani kõplaralli ei jõuagi- nagu nipsust on taevas mustade pilvede meelevallas ning tihedad vihmapiisad vallutavad diagonaalsajuga oru…Võta siis kinni, mis on masendavam- kas Euroopas võimutsev kuumalaine või meie uputav ning jahe suvi.