Kevad saabub kikivarvul orgu: mõnel hommikul muutub päiksetõusus hingeõhk kargeks auruks ja käed tuleb sügavale taskupõhja suruda, et veidigi sooja saada.

Kui vähegi päikselisem ilm, algab suur konnade invasioon- neid on kõikjal: tee peal, puude all; oja ning järve ümbrus on hüppavaid kahepaikseid täis.

Veskiõu on ööpäevaringset kohinat täis ja õhtul tuppa magama minnes sulged tihedalt aknad, et lihtne vaikus saaks kõrvadele pai teha.

Oja kohale kummarduvad toomingad ootavad luba, millal oma lõhnavad õiekobarad avada. Viimaseid päevi laisalt mäeküljel laiutavad sinililled on oma kevadärksuse matkajate silmailuks ära pakkunud ja annavad teatepulga üle päikse poole teed otsivatele nurmenukkudele. Õhtul laotub külm kevadõhk tekina üle oru- venitades kevadet ikka pikemaks ja pikemaks.

Uue hommiku külm vihm on kui pitser, kinnitamaks- sel aastal on loodus teile pakkunud võimaluse iga sekundit enda ümber jälgida ja nautida. Igal pool. Kogu maailmas. Naaberriigis. Koduvallas. Oma hoovis. Võtke seda kui kingitust.