Veskiemand peab tunnistama, et suvi on tänapäeval meeletult kiire aeg. Põhi ja lõuna on üksteisest 3,5 tunnise autosõidu kaugusel ning kui juba lõunas oled, siis pea, käed ja muidugi ka suu, toimetavad vahetpidamata: muru niites, trimmerdades, marju korjates, värvides, kodukontoris meile toksides, suitsusauna kütmiseni ei jõuagi.

…Iga kord, kui kääksuv veskiuks lukust lahti keeratud, peatub käsi palgil ning suu sosistab: “No tere, vanaätt! Rõõm näha!”

Käed lükkavad veski aknaluugid lahti, et sõõm suvesooja saaks äti niisket ja väsinud olekut veidigi ergastada.

Iga kord luuke sulgedes, sosistab emand ätile: ”Pea vastu, vana! Järgmise korrani…” ning kummaline äng- segu rõõmust ja kurbusest, jääb veski juurde maha…

See metsikult kaunis kohas peituv ätt ootab, millal ta saaks lugusid rääkida. Nagu vanavanavanemad oma lastelastelastele: “Vot see oli siis, te muidugi ei tea, aga no kus oli aeg….”

Hea ätikene, kannatust. Kiirustada tuleb aeglaselt, küll me selle muuseumitoa ka paika saame ja saad siis oma lugusid pajatada…